Võtan puhkusenädalast viimast ja kirjutan viimase valminud töö kohta ka raporti – mine tea, millal jälle piisavalt aega saan. Tulemas ju kevad ja see tähendab reeglina ka töö juures kiireid aegu. 🙂
Siit tuleb siis kolmnurkne rätik. Ütlen kohe ausalt ära, et paanikaks pole põhjust – ma alustasin seda salli juba 2. veebruaril. Vahepeal lihtsalt tegin natuke muid asju, mida nägite eelnevates postitustes.
Muster Haapsalu rätiraamatust. Nimega Torbikukirjaga rätt.
Lõngaks helehall villane (100g/1400m), vardad 4,5mm loomiseks (kui ma teaks, mis kuri vaim mind jälle hammustas, et ma loomiseks liiga peenikese varda võtsin) ja kudumiseks 2,5mm (mis omakorda oleks võinud olla sutsu peenem, sest sall tuli kohatult hõre)
Salli mõõdud ülevalt alla 85 cm ja tiivasirutus 166 cm. Väga pingule raamida ei saanudki, tänu sellele “juhmakale”, kes nii peenikeste varrastega ülesloomise tegi. 😦
Mõni pilt ka.
*************************************************************************************************
Eilne päev läks järjekordse katsetuse nahka – kuna mul aeg-ajalt esineb jäärapäisuse sündroomi, võtsin uuesti ette Reesi mustri “Muhu suvi” (lingitud postituses foto valgest sallist). Eelmine üritus oli novembri alguses ja see alguse jupp oli isegi täitsa alles ja vardal. Aga kuna esiteks: üks tubli tots ei olnud kuhugi omale varda suurust üles märkunud (sallijupp oli tallele pandud sukavardal 2.0mm) ja teiseks: kahtlustan, et mu käekiri on vahepealse ajaga muutunud, siis jätsin selle jätkamise kõrvale ja alustasin uut juppi. Seekord loodusvalgest meriino lõngast. Noh, pärast enam-vähem pidevat 5-tunnist kudumist selgus, et mitte msiki pole muutunud – ma ei suuda selle mustri loogikat tabada… Mustriridades näpuga järje ajamine võtab 3 korda rohkem aega kui kudumine ja see teeb mind närviliseks.
Kindlasti mitte ei ole see kriitika mustrilooja aadressil. Muster on ilus ja valmis salli pilti vaadates, täitsa loogiline. Ma pigem kaldun arvama, et see on mingi verstapost minu jaoks. Praegu pole ma veel piisavalt küps selle mustriga toime tulemiseks. Veidigi iseennast tundes, kahtlustan, et võtan selle umbes poole aasta pärast jälle ette. 😀 Sellised “komistuskivid” reeglina ei anna mulle rahu, enne kui olen nad teelt koristatud saanud.
Seekordset juppi enam hoiule ei pannud vaid muutsi nuue salli alguseks.
Pean mainima, et meriinot on naljakas kududa, kuidagi veniv ja vetruv võrreldes villasega, see-eest aga palju pehmem.
Uus sall tuleb piibeleht lehel kirjaga. Millal valmis saab, ei tea….. ilmselt kunagi ikka. 🙂
***************************
Natukene olen nukker, sest puhkus saab kohe jälle läbi ja töö röövib niipalju kuduaega. Nädalaga ei jõua küll suurt miskit märkimisväärset valmis teha. 😦
Noh, eks ma kasutan need viimased puhkusetunnid siis võimalikult efektiivselt ja liigutan vardaid.
Ärevat kevadeootust soovides,
Teie Mina.
Kuidas metsa h6ikad... 