25. juuni varahommikul lahkus meie hulgast ema elukaaslane. 😦
Jah, ma tean, et pole ju ime, eks ta oli juba elanud ka. Ja vähk pures ning ega vanainimese tervis polegi ju lust ja lillepidu.
Aga ta oli nii rahumeelne ja rõõmsameelne inimene. Hoolimata kõigest.
Ja nüüd pole emal enam tuge ka ning kodumajast peab ta lahkuma. Sest seal, inimestest eemal ta paraku üksi olla ja elada ei julge.
Saatus on irooniline, Jaka oli just jaanilaupäeva õhtul öelnud, et peaks suguvõsa kokkutuleku tegema.
Nii ta siis selle korraldas.
Matused olid eile.
Hirmus kuumus koduõues kirstu ääres seistes. Aga hüvasti jätmiseks pole lihtsalt võimalik aega ja ilma valida.
Nii ta siis saigi Laiuse kalmistule mulda sängitatud ja rohkete lilledega kaetud.
Sa oled alati meiega, meie mõtetes ja mälestustes!
Puhka rahus!
Kurvalt teie, Mina.
Kuidas metsa h6ikad... 