Minu punane Lilly lehesall sai ka nüüd valmis. 🙂
Järjekordselt ühekordne villane. Vardad nr. 4.0 Helmed Colibry 6mm; nr. 2306
Eelmiste pärlitega (mis sinakashalli kaunistasid) on pooleli samasugune punane, aga tollest tuleb väiksem, ainult 9 öehega ja eeldatavasti on mul seda mõnus jahedamal ajal kaelas kanda. 🙂
Nüüd on küll tänaseks kõik. 🙂
Sasipusa, Mina.
Hei!
Eile oli “suur” kolimise päev. 😀 1 kolis välja ja teine kolis sisse.
Nüüd peaks siis uue olukorraga hakkama harjuma.
Ma võtsin täna lõiked, käärid ja trikotaažkangad ning lõikasin hunniku tükke. Homme tuleb nagunii varem töö juurde minna, siis saab ehk mõned asjad valmis ka. Pojale vaja lasteaia jaoks mitmeid särke ja pükse.
Mõnes mõttes on ju tore, et tüdruk pole. Temaga oleks ilmselt keerulisem. 🙂
Siis võtsin veel end käsile, tekitasin ühe tühja kiirköitja ja kolisin oma sallimustrid kõik kiledesse ja kausta vahele kokku.
Hetkel paberkandjal olemas 17 erinevat mustrit. Läbikootud pole vist veel kümmetki. Hmmmm… Aga mitmeid juba kordi läbi kootud. Seega kõik on suhteline.
Otse loomulikult on silm peale pandud veel ca 20 mustrile, aga see on tulevikumuusika.
Lilly lehesalli punane versioon saab ka ilmselt täna varrastelt maha, aga pilte tuleb natuke oodata. Tegelikult mulle meeldiks mingi paarpäevane kuumalaine, siis saaks väljas venitada/kuivatada ja oleks lahedam majandada.
Pikem ilmaprognoos lugemata.
Rohkem juttu pole.
Ringi sebides, teie Mina. 🙂
Tere jälle!
Kolasin foorumis ja meenus, et tahtsin selle mõnusa tsitaadi endale kuhugi talletada.
Leitud see siis Mustrimaailma foorumist
See kirjeldab ikka väga, väga täpselt kudusõltlase elu. 😀
Mul on Armuke. Ta on mul pidevalt mõtetes, ta on tihti minuga koos nii bussis, rongis, autos. Vanasti, kui tuli poe juures piima- ja kaubaautot oodata, ootasime koos. Ma varastan tema jaoks aega pere arvelt, mu mees on tema olemasolekuga leppinud. Pere arvab, et parem olgu kodus Armuke, kui närvihaige ema. Teda võib näha mu magamistoas öökapil kükitamas (kui ta parasjagu mu voodis pole), elutoas diivanil lösutamas. Vahel võtan ka eputamiseks sõbrannade juurde kaasa- las tunnevad kadedust, sest nendel pole… Me pole nende pikkade aastate kestel riidu läinud, no vahel ikka naginaid juhtub, ka veidi armukadedust. Loodan siiralt, et ta ei jäta mind kunagi maha. Mu Armuke on Kudumine!
Tööl oli täna päev, mis oleks võinud üldse olemata olla.
Ei salli ma selliseid lükka-tõmba päevi. Tööd nagu oleks ja nagu ei ole ka.
Lõpuks selgus, et homseks tõesti pole mõtet minna.
Ja elekter võeti täitsa suvalisel hetkel kogu kesklinnast ära. Korralised hooldustööd peaks ikka nagu ette teada olema juu. Või ei ole? Igatahes eriti nõme on istuda ja vahtida. Õnneks sai hooldus poole tunniga mööda.
Tähtis Ülemus oli täna jälle omas sõiduvees. :S
Kohvimasin läks nässu ja selle asemel, et paranduse ja asendusmasina asjus telefonikõne teha, lasi ta mehaankul masinat näppida. See oli õnneks piisavalt tark ja pisukese mõlgutuse järel otsustas, et ei näpi pigem.
Jooksu pealt küsis 1 Tähtsatest Õmblejatest minult, kas “kohvipoistele” on helistatud. Arvasin ,et mitte. Siis andsin sujuvalt mehaanikule käsu öelda 1 mehine sõna ja käskida Tähtsal Ülemusel “kohvipoistele” helistada. Soovitasin meeles pidada, et mina pole midagi käskinud.
Ühesõnaga, asjad lähevad järjest segasemaks ja täiesti imelikud inimesed pöörduvad mu poole imelike küsimustega. Samas kui meil on selleks inimene palgal, kelle asi on asju kontrolli all hoida.
Tänasel hommikul tekkis mul hetkeks tunne, et Boss vist ka enam ei saa aru/ei mäleta, kes Tähtis Ülemus ja kes mitte.
Sest Tähtis Ülemus sai tuleva kauba kohta infot alles siis kui ise küsis. Vähemalt enda sõnade kohaselt.
Keerulised ajad keerulises keskkonnas. :S :S
Ei tea, kaua pean ma veel ootama, et saavutada oma tavapärane staatus. Hmmmm….
Homme teeme võib olla joogitripi töökaaslase juurde. Ilma Preili Pirtsuta. 😀
Kuigi kodus on ka mõnus olla…enam vähem.
Ei tea, millal rahalaev minu juurde liikuma hakkab.
Praegu ei tule rohkem meelde. 😀
Teie, Mina.
Kuidas metsa h6ikad... 