Jõulumõlgutus…..

Hei, minu fännid! (kui neid üldse veel on järele jäänud)

Alustuseks pean mainima, et mul pole nii ammu enam nii jõulust tunnet olnud.

Ma olen lihtsalt nii jõulune ja h@ppy.  Hoolimata valutavatest liigestest.
Tegin täna lastele päkapikku….teate…see on üle mitme, mitme aasta kui lapsed minu poolt jälle pakke saavad.

Vahepeal oli lihtsalt nii kehv rahaline seis ja endal oli alati nii paha tunne. 😦  😦  Aga see-eest on mul täna niiiiiiii hea tunne.   Pakkisin laste kingid hommikul enne nende ärkamist ära ja nad said need puu alt kätte kui ärkasid. ( Seekord Eestis olev laps peab paraku ise omale kingi ostma, saatsin raha) Ja homme tuleb teine ring…. “kodukäijalt” 😉
Kuu alguses ma natuke veel kartsin seda jõuluaega, et noh kodustest eemal ja enda sugulasi pole, aga nüüd ma tunnen, et see just ongi see, mis mulle väga meeldib…olla oma perega täpselt nii nagu meie tahame…
Ei ole mingit “kohustuslikku programmi”
Isa helistas, lobisesime, siis helistasin emale, lobasime temaga….üldiselt ega väga vahet polegi, kas ma olen Eestis või siin…sest kui ma oleks ikka Eestis, siis ilmselt poleks finantsi, et külla minna ja suhtleks samuti telefonitsi…nüüd olen lihtsalt natuke kaugemal ja samas väga paljudes asjades saan ise valida, mida teen ja mida mitte.  Isegi salatid saan ju teha täpselt sellised nagu mina tahan…sest siin pole kedagi, kes esitaks nõudeid, kuidas tema meelest peab olema…või teeks laua ilma teiste arvamust küsimata ja siis muudaks selle “kohustuslikuks ürituseks”. Ma tean, et see võib tunduda mõnedele inimestele nii väikese ja tähtsusetu asjana võrreldes sellega, et saad oma sugulastega koos olla pühade ajal, aga nii ma tunnen.

Kui ma ei tunne ennast hästi mõnede inimeste seltsis, siis miks pean tegema halva mängu juures head nägu ja seda veel jõulude ajal.
Ühesõnaga, minu tunne on väga jõulune…ja ma pean ütlema, et eestis olles ma viimastel aastatel põdesin lihtsalt igal aastal kergekujulist jõulustressi.  Nüüd “dresse” pole.  😀

Seega loodan, et ka teieni, armsad lugejad,  jõuab see imeilus ja hea tunne…..ja et teie pühad on täpselt sellised nagu teile meeldib.

*******************************************************************************************************

Natuke teise kandi pealt mõtisklus…

Ma pean ikka ja jälle imestama, et issanda loomaaed on nii mitmekülgne……  Ja et see maapind ka igasuguseid elemente suudab kanda….  😦  Kes sülgavad abistajale näkku kui abistajal tekib tahtmine veidi kriitikat jagada….  Trambib kõigil, kes  alles mõnda aega tagasi olid tema jaoks ainukesed tugipunktid..kes uskusid temasse…ja nüüd….

Kurb on tõdeda, et just sellised inimesed tekitavadki kalke südameid juurde …hulgi….  😦  😦  Sest usk inimese siirusesse kaob… koos usaldusega..asendub hirmuga saada jälle kord petetud…..  😦  😦  😦
Kuidas pärast sellise inimese suhtumist näinuna saakski ma ikka veel arvata, et kõik inimesed on ilusad ja head? …
Minu jaoks ei ole vabandus, et ta on noor ja rumal…ta ongi pahatahtlikult valelik ja annab sellist eeskuju ka lastele….   😦  😦   Ja kui ta suudab niimoodi inimestega manipuleerida, siis ei ole ta ju kusagilt otsast noor ja rumal…ta on lihtsalt ALATU….  SÜDAMETUNNISTUSETA isend, kes lihtsalt ei hooli mitte kellestki peale iseenda…. Sest sellise käitumismustriga inimene ei saa hoolida ka lastest…  😦
Ei see otseselt ei riku minu jõulumeeleolu, ma lihtsalt mõtisklen siin kõvasti….
Mõni inimene kohe on selline lootusetu, et tahab asjadest aru saada…enda jaoks mingitki loogikat leida ka seal, kus seda teiste jaoks juba ammu enam pole…  see võib muide selle inimese enda jaokski väga väsitav olla…. 🙂

Aga paraku sellisena ma end tean ja muuta ei oska…äkki võiks isegi öelda, et ei taha, sest kui kaob uudishimu ja huvi ning soov mõista, muutub elu minu jaoks tükk maad tühjemaks…  Seega ma vaevan oma väsinud pead jätkuvalt asjadega, millest mõni teine lihtsalt mööda vaatab/üle astub või üldse ei panegi tähele.  🙂

**********************************************************************************************************

Mul pole vähimatki aimu, miks ma selle postituse siia täna tegin, aga ma lihtsalt tundsin, et ma tahan need mõtted kuhugi kirja panna.

Ma ei muretse selle inimese käekäigu pärast ega ka tema laste pärast, sest ta on seda ise teatanud, et pole vaja……  Talle lihtsalt meeldib tema “elustiil”.

Teile, kallid lugejad, soovin palju, palju armastust ja hoolimist ja et teie kõrval oleks pühade ajal teile kõige kallimad….. ja ärge siis unustage neile öelda kui kallid nad teile on..ja et te neid armastate….  …

Ma tassin nüüd toidud lauale ja istun koos oma kallitega….  ja kallile, kes asjaolude tõttu minu juures seekord ei ole, saadan suured ja tugevad pühadekallid siitpoolt vett…………

Teie, filosoofiliselt jõuluses meeleolus Mina.

Kela otsustas tülikast kodanikust enne uut aastat “vabaneda”? :D

Heippa!

Nüüd siis vahelduseks ka häid uudiseid….või on siin enen ka häid uudiseid olnud… ei mäleta.  😀

Mõned inimesed on kursis minu tegevusega KELA-rindel.  Alustasin ma seda teekonda juunikuus.  Enne seda olin teinud ainult enda turvapiiri-hakemuse ja see läks hämmastavalt kergelt.  Otsus tuli miski paari nädalaga ja kaart tuli kohe hopsti, nädal hiljem postkasti.

Aga siis juunis arvasin ,et ma esitan neile veel mõned hakemused ja see neile enam ei meeldinud.  😀

Siis hakkas sealt igasuguseid soovitusi tulema ja sellega kaasnes ka uute ja uute paberite küsimine.  Novembrilõpuks oli mul juba tunne, et ma olen kaamel ja pean neile lihtsalt ära tõestama, et ma vatti ei söö, samas nad ise pole mulle seda andnudki – kust krt ma siis tean ja tõestada saan, kas söön või ei söö.  😀  😀  😀

Igatahes olen ma satnud neile pabereid ja on nemad mulle saatnud pabereid ja olen jälle mina saatnud. Helistamiste puhul loobusin n.ö. klienditeeninduse juhtme otsas aja parajaks tegemisest ja helistasin konkreetsetele inimestele ja pean ütlema, et see toimib tõhusamalt.

Ja lõppude lõpuks alustasin ma kõigi avaldustega novembri keskpaiku uuesti lihtsalt.  Sest ma lihtsalt ei suutnud enam ise ka aru saada ,kuhu nad jälle midagi juurde tahavad.

Tegingi siis lastele turvapiiri-hakemused (kodukal muide kirjas, et alaealistele ei pea eraldi hakemusi tegema)

Siis tegin asumistuki-hakemuse.

Ja lisaks veel lapsilisä-hakemuse (mille rahuldamise venimisest ma ei saanudki lõpuni aru, sest ka siin mitte elavad lapsed saavad seda toetust kui isa/ema siinsele riigile makse maksab)

 

Ja viimaste uute paberite saatmisest on nüüd möödas täpselt 15 päeva.  Esimene otsus tuli reedel (9.12) – lapsed turvapiiris.

Teine otsus tuli esmaspäeval (12.12) – asumistuki ok, raha arvele kantud juba reedel.

Kolmas otsus tuli ..ups, pole veel postist tulnud, aga ma käisin netipalvelus kolamas ja leidsin, et hiljemalt esmaspäevaks peaks kiri kodus olema.  Sest raha lubatakse esmaspäevaks.  Ja tagasiulatuvalt alates 1.03 k.a.

Ma vahtisin seda kuupäeva nagu vasikas uut aiaväravat.  😀  😀  😀  😀   Sest hakemust see netipalvelu ei lase tagasiulatuvalt teha kaugemale kui 6 kuud.

Ühesõnaga kokkuvõttes: mina võitsin…või sai neil lihtsalt minust siiber.  Vahet pole, tulemus on ikka nii broooooooooooo!!!!   😀

 

Teie natuke napakas Mina.  🙂

Esimene lumi ja mittesuitsetaja “lõbustused”. :D

Hei!

Kuna käsitöörong liigub väääga aeglaselt, siis mõtlesin tänase tähtsa päeva puhul lihtsalt natuke loba kirjutada.

Kindlasti teavad kõik endast lugupidavad kodanikud, et täna oli Soome riigi sünniaastapäev. 😀  😀  😀

Nutikamad teavad ka seda, et on tema Eesti riigist ainult aasta võrra vanem.  Kuigi, see aasta on sellise küsitava pikkusega, sest “väikevenna” sünnipäev on ju juba veebruaris.  🙂

Noja sellise piduliku päeva puhul arvas ilmataat heaks maapinna “ära koristada” eli katta siis valge vaibaga. 🙂  

Eks ole seda lund oodatud ka juuube pikkade silmadega juba.  See pimedus ja kaamos hakkas vaikselt närvidele käima.  Kuna ma eile õhtul hoolega ilmateadet uurisin, siis oli aimdus, et lumi tuleb ja kujutate ette, ma ei saanud õhtul isegi magama jääda normaalselt.  😀  😀  😀  Ja hommikul ärgates lebasin veel veidi voodis, ei tormanud akna juurde, proovisin kuma järgi ära arvata, kas on maa valge või ei.  Täitsa soe peast, eksole.  😀

Hommikul kell 10.30 kui hommikukohv oli joodud ja üht-koma-teist ka kõhuäiteks tarbitud, võtsin vastu otsuse, et nüüd läheme õue.  Kõik kolm.  Ja fotoka võtan ka kaasa. 🙂

Fotoreportaaž õueskäigust: 

Nagu arvata võis, alguses ei jaganud poiss minu vaimustust kohe mitte karvavõrdki.

  Selline oli vaade maja ees. Lumi!!! , õõõõhhh!!  😀

Esimese 10-15 minutit pärast uksest välja saamist, jalutasime kisava jõnglasega:

“Ei taha kõndida, ei taha jalutada, ei taha õueeeeee!!!”

Siis mingil hetkel täiesti lambist läks poisil jonnituur mööda.   Terve tunni suutis täiesti talutav olla.

Tegime palju igasuguseid võimalikke ja võimatuid lume-pilte.  😀              Pildistasime käbisid   Järve ääres käisime ka.     Paadid puhkavad     Kallistasime puid     Isegi selline rääbakas “hekk” on nii söpö lume all Ja no kuused on alati ja ikka ilusad.. 

Lapsed olid täitsa normaalsed:         

Siis tekkis moment, et hakkaks kodupoole tagasi liikuma ja jälle: “Ei taha kojuuuu, ei taha tuuupppaaaa…” 

Lisaks veel avaldus: “Ma ei pea nii palju arvutis olema ka…  ”  😀  😀  😀  😀 😀  (See on see kui ema ja õde üksteise võidu üritavad lapsele selgeks teha, et ta ei pea nii palju arvutis olema…. – õpetussõnad on vähemalt selgeks saanud)

Nii üliarmas, eksole. 😀 😀  😀  😀  😀  😀

Kodupoole kulgemine toimus nii: 1 samm edasi, 2 tagasi ja siis vahepeal jälle 2 edasi ja 1 tagasi.  😀     
Jõudsime läbi häda koduni, siis selgus, et nüüd ja kohe tahab poiss maja taga mänguväljakul mängida.  No läksime sinna..    

Sealt tuppa siirdusin igatahes karjuva lapsega jälle, sest kindad olid juba märjad.
Ühesõnaga ülitegus õues käik.  😀

Mõned niisama “külma-ilma-vee” pildid ka.  😀   

  Jaanipäeva paiku lõhnas see hekk nii magusalt  🙂  Teate küll see, kibuvitsa sugulane, valgete õitega..miski roosilaadne.  Ma ei mäleta nime.  😀

Üks pilti mu hullumeelsuse hoogudest ka.  😀  Ainult ühest hoost olen pilditeinud, ei taha kõike koledat ka meelde /netti/arvutisse talletada.  Las mõni asi ununeb.  😀

Et siis kuna ma ikka veel ei suitseta, siis 1. peab ju vaba aega millegagi sisustama (mitte keegi ei jõua vahetpidamata niipalju kududa)

2. on kõht on koguaeg tühi ja hambad sügelevad. 😀

Nii et siis ühel ilusalt päeval tahtis mu piiga teada, et ikkagi, miks ma pärmitaignaga ei taha tegeleda.  No tema soovidele vastu tulles ma nüüd tegelen.  Juba pikemat aega. 😀  😀  😀  😀  😀

Ja ühel õhtul tuli ära rahuldada mu mitmepäevatagune kaneelikuklite isu.  Selline reedeõhtune saak    Seda saaki nähes oli plika veidi šokeeritud, aga ise ta küsis, eksole.  😀

Kuna neid “õnnetusi” ei ole mitte ainult 1 kord juhtunud, siis võtsin nõuks esmaspäeval korralikult kirbukat külastada – tulemus: kolm paari teksaseid ja täiesti uue näoga must trikotaaz-seelik.  Nüüd võib jälle kokata ja küpsetada . 😛

Hea uudis on veel see, et väike laps on voodiomanik ja magab seal esimesest õhtust peale – ei mingeid vastuväiteid.  Hmmm.  Viimasel ajal päris tihti ei saagi ma täpselt aru, kas see on ikka koguaeg üks ja sama poiss või läheb ta vahepeal kellegagi vahetusse.

Toiduga proovime ikka ettevaatlikult ümber käia.  Piimä joob ka.  Hurraa! Ma olin täiesti veendunud, et see laps seda ei joo ja kinnitasin seda ka mõnelegi teisele. Aga nät joob.

Vot sellien sogapostitus siis seekord.

Käsitööga olen…natuke sõber ja natuke vaenujalal.  Ikka see neetud “Peakokk”.  😦   Ja mina arvasin, et mul pole ühtegi põhjust paabulinde vihata.  😀   Ma jõuan selle “Peakoka” vahepeal sada üks asja valmis teha veel . 😀
Ahh aitab küll.  Kell on ka juba hilja.

Mõnusaid lumiseid detsembripäevi ja et ikka Jõulud ja Aastavahetus ka lumised tuleks!  🙂 

Jätkuvalt teie Mina.