Tsau!
Mõtlesin, et lihtsalt kirjutan oma mälu vahepeal tühjaks, äkki hakkab paremini funkama. 😀
Tööl olles koosnevad enamus vestlusi minu ME vahel nii, et iga teine lause on “Ei mäleta”. Aga sellest hoolimata me mõistame teineteist väga hästi. 😀
Ühel ilusal päeval kui töölt koju tulin ja plikaga köögis viibisime, tekkis plikal küsimus, et ei tea kui palju ajul RAM’i on. Ma vastasin konkreetselt, et pole vahet palju seal midagi numbriliselt on – igaljuhul on seda vähe. 😀
Väikesed rahuloluhetked.
Viimaseid päevi haiguslehel olles tabas mind ühel hommikusel lasteaiatiirul arusaamine, et ma olen nüüd natukene parem inimene kui enne. Ma niemlt ei poeta enam konisid maha. Mitte, et ma varem oleks seda süstemaatiliselt teinud, aga kui prügikasti ikka võtta polnud (teeäärsed peatused ja muu selline), siis sai ju ikka maha poetatud. Ja ni isee parema inimene mõte mind tabaski kui ilusal puhtal lumel koledat koni nägin. 😦
Täna leidsin, et lastega poodlemine ei olnudki seekord nii raske kui viimasel korral kirbukas käimine. Seal tegi poja ikka nõmedat trianglit. Aga täna sujus kõik väga hästi. Lisaks leidsime kirbukast laevalgusti, millest magamistoas juba kaua puudust tunnen. ja siinkohal olen väga rahul ,et ma elektrikutütar olen ja laelambipaigaldus ei valmista mingeid raskusi.
Üleüldse sain ükspäev oma tütrelt kiita (kui jõulukuuse olin ära “koristanud”), et ma olen metsamees, torumees, elektrik, koristaja, nõudepesija, kokk, käsitööline ja kirjanik. Et kõigi nende oskustega võiks päris korraliku hunniku pappi kokku ajada kui ainult aega, jaksu ja nõudlust oleks. 😀
Ma jätsin kõik kommentaarid ja tekkinud küsimused enda teada, sest ei tahtnud seda ilusat hetke ära rikkuda. Mitte iga päev ei juhtu, et 14-aastane oma esivanemat kiidab. 😀 Aga see viimane osa..kirjanik…tekitas minus küll väga suure küsimuse – mul pole aimugi, kust selline arvamus…. Aga võib olla ta on mu blogis ringi nuuskinud. Hmm
Teisipäeval veetakse mind jäähokit vaatama. Ma olin/olen veidi küll kahtleval seisukohal, sest NL aegsed mängud telekast eriti muljet ei avaldanud – ainult suuremat sorti kaklemine mu meelest. No rahvas üritab mulle selgeks teha, et see oli siis, tänapäeval ja siin on asi parem… Eks näis. Ma otsustasin, et lihtsalt kogemuse pärast käin ära. 🙂
Ühel õhtul leiti trepikojaukselt kiri Pisipoja vanematele. 😀 Nüüdseks juba endise lasteaiakaaslase ema kirjutas, et võiksime kokku saada, sest tema poja tahab minu pojaga mängida… Tundub, et läheb põnevaks. Helistasime ja leppisime kokku, et 4.02 läheme külla. 🙂
Ühel ilusal päeval puudus õtusöögi-idee. Kuna üks isik tahtis poodi pitsat ostma minna, aga mulle see mõte ei meeldinud, siis piiga tegi ise. Tegemine kulges probleemideta kui mitte lugeda probleemiks, et piiga pidi natuke mõtlema, mida tähendab retseptis sõna “nisujahu” 😀 
Aga see pole esimene kord. Selliseid “lühiseid esineb meil mõelmal.
Küpsetamise tulemus oli väga broooo. 
Rahulolematust ka natuke.
Koduskükitamisega on kehakaal tõusnud. Kui palju, ei tea, sest olen seni veel kaalumist vältinud.
Liigesed on kahtlaselt hellaks muutunud. Liigne paigalistumine või liigne jalgadel tatsumine tööpäeva jooksul ei ole hea. :S ME arvas, et see võibki nüüd nii jääda. :S Ma pean nagunii mingil ajal minema jälle verd andma ja arstiga konsulteerima, eks siis vaatab.
Üks natuke oluline rahulolematuse koht on viimastel päevadel minu jaoks ka see blogi siin. Ma ei suuda otsustada ,kas ma epaks muutma…see tähendab, et omama khate eraldi blogi: üks käsitööle ja teine muule lobale või kõlbab nii ka jätkata. Ma eelistaks mingis mõttes ikakgi seda ,et kõik jääks ühte, sest IRL elu on piisavalt tempokas ja makahtlustan ,et kahe blogi korras /käigus hoidmiseks jääb aega ja energiat napiks. :S
Kududa ei jõua jälle niipalju kui tegelikult tahaks. Õhtuti olen niiii väsinud. :S Aga niii palju on uusi mustreid mida tahaks kududa..
Tööl oli ühel “mitte nii ilusal” päeval eestlaste “lööma”. Natukene pingeid tahtis välja pääseda. Noh, lasime siis välja . Ülemus sattus samal ajal töötuppa…püüdis igaks petteks nähtamatuks jääda. 😀 Nüüd on vist mõneks ajaks pinged maas ja saab normaalselt olla…..
Ma vihkan oma näppe…või seda klaviatuuri..või ma ei teagi, millest see vigane trükkimine tekib. 😦
Eile nõudepesu ajal veendusin järjekordselt, et juustunuga on krdi terav. 😦
Täna pole aega ja tahtmist koristamiseks leidnud. 😦
Natukene loogikast!
Ühel õhtupoolikul tekkis vestlus teemal, et kui ma rohkem magan, siis ma ei söö nii palju. Ise pidasin silmas, et ma MAGAN, seega ei saa süüa samal ajal. Aga H ja plika tulid avaldusega, et loogiline mõttekäik ju…sest kui sa ei maga piisavalt, on sul energiat vähe ja sa üritad seda kompenseerida pideva söömisega. Hmmm
Ühel õhtul pidime peaaegu H-ga tülli minema, sest ta üritas mulle selgeks teha, et ma peaksin auto eelsoojendusse taimeri ikka võrku jätma ja kasutama teist pistikut laupäevasel päeval. Ma ei saanud matsule pihta – mille krdi pärast ei tohi ma taimerit võrgust ära võtta. Ajasin vaesekese päris närvi ja ta loobus… ütles et vahet pole, võta ära kui tahad. Alles päev hiljem kui ta märkis, et taimer koguaeg “tiksub” võrgus olles edasi, siis sain mõttest aru. Ja täna jätsin taimeri võrku ja kasutasin teist pistikut. Ta lihtsalt ei põhjendanud seda tol õhtul mulle arusaadavalt ära.
Kolmas loogikalaks. Hommikul töölesõites tuli jutuks naelrehvid. Sain teada, et naelrehvid aitavad ka talvised sõidutingimused inimlikumatena hoida. Nimelt naeltega sõites “sööd” asfaldilt jääd väehamks – seega tekivad korralikud sõidujäljed, kus asfald on puhas. See, et need samad naelad ka asfaldi “söövad” ei ole ju problee, sest rahvas maksab autovero. 🙂
Niipalju siis selle nädala loogikast. 🙂 Igatahes tundsin ma nendel arusaamise hetkedel ennast väga rumalana. :$
Ok, selleks korraks kõik…enam vähem vist. 😀
sau-plau!
Teie mäluhiiglane, Mina.
Like this:
Meeldib Laen...
Kuidas metsa h6ikad... 