No tere reedet!
Ma olen sigaväsinud. 😦 Ja homme läheme ka veel tööle.
Vaja oleks nuppu, millest saaks aju välja lülitada.
Viisime täna K-le koogi ära. Ta oli kohe kole-kole üllatunud ja ülih@ppi. 😀 Kooki üle andes jäin ühele töökaaslasele ka vahele, aga pole hullu, vähemalt on kõigil huvitav. 🙂 Paari tunni möödudes mainis 1 hoopis teine kolleeg, et väga hea suutäis oli, see tähendab, et K jagas oma varusid ilmselt. 😀
Kuna tööd nagu jagub üsna palju, siis tekkis täna väike tagasilöök. Nimelt viskas RV mu juurde mingil ajal 50 tk vapaanarudega Fiskars-lippe ja avaldas arvamust, et need peaks täna ära tegema. Nojah, mul olid H&M-d hunnikus kõrval ja kuna nendega ka just aastaid aega pole, siis kohe muud tööd ette ei võtnud. Kui ma ükskord sinnamaani jõudsin, et neid tegema hakata, tekkis võimalus T-ga väike koosolek mahapidada, seega jooksin alla. Ja too koosolek osutus oodatust pikemaks, sest pika arutelu tulemusena selgus, et minu kahtlused osutusid tõeks ja tuleb veel KELAsse minna Kelakortti-hakemusi tegema. Meil kõigil kolmel.
Seega mingil ajal jõudsin ma loomulikult masina taha tagasi ka ja mitte midagi polnud muutunud. Siit järeldus, et RV-l ongi selline komme visata asjad kellegi kätte ja rohkem ei mingit huvi. Oleks ta veidigi oma suhteliselt tagasihoidlikku pead vaevanud, oleks ta ju aru saanud, et keski teine võiks ka nendega tegeleda. Suts pärast 4 lendas kohale Neiu Telefoniga ja ütles, et auto ees ja aega 25 minutit. No lootusetu. Igatahes tekkis korraks väga “kodune” tunne. Viljandias oli see ju täiesti tavaline, et Tähtis Ülemus lendas mingil umbe “normaalsel” ajal kohale ja ütles, et kiire-kiire. Ning hetk hiljem läks see kiire juba sujuvalt mööda. Ja sama stsenaarium kordus ka tänasel õhtupoolikul. Mööda see kiire igatahes läks.
Päeval sai kõigil natuke lõbus kui K ronis mööda minu ja MA lauaaluseid. Oli ju vaja sinna igast jubinaid installida, aga kuna koogi-üleandmise-tunnistaja tegi ilmselgelt “järeldusi”, siis oli neil j uhea K-d nokkida. 😀 😀 😀 Ääremärkuseks pean mainima, et nokkimine ei ole pahatahtlik. Stiil paistab ikka samane nagu meilgi kombeks. 😀
N proovis täna veel veidi põtkida, aga ma õnneks olin klapi taga. MA-d küll veidi häiris, loodetavasti saab ta sellest üle. 😉
Homme saame me “rõõmsalt” koos N-ga tööl aega veeta. Näis-näis.
Ahjaa, ühel ilusal päeval rääkis T meile inimesest nimega Joni. Võtmes, et too tuleb ka laupäeval tööle ja seega uksed lahti. Ma siis üritasin selgust saada, et mihuke see Joni peaks olema. Ei õnnestunud nimele nägu juurde mõelda. Täna tekkis mingil hetkel mu masina kõrvale selline veidi lapseliku näotüübiga meesterahvas, kes hakkas väga 5+ inglise keeles rääkima. Nät, siis rockmuusika harrastamisest on vägagi kasu. Loomulikult on ta selline noorema põlvkonna esindaja ka, seega igati normaalne. Sai siis sotid selgeks räägitud. Kõige kõvemini jäi kõlama mõte, et pärast kella 2-te kui Joni lahkub, tuleb K ja jääb õhtul mingi 10-ni majja – ühesõnaga kodutu. 😀 😀 😀
Ja tänu Joniga tutvumisele sai täna ka puhketoa tagumise ukse link korda. Kuna meil on halbu harjumusi ja käime sealtkaudu õue, siis pärast Rolfi väljumist ma seda ust enam seestpoolt lahti ei saanud, sest Rolfile oli järjekordselt ukselink pihku jäänud. Söögitoas istuvale Jonile konstanteerisin valjuhäälselt fakti, et normaalne, maja mehi täis, aga ukselinki korda tehtud ei saa. Ja imede-ime, kahe tunni pärast ei suutnud ei mina ega MA seda linki enam ukse küljest kätte saada. NÕID olen, eksole. 😀 😀 😀
Kardetavasti jooksevad nad varsti kõik peitu kui mind kusagilt tulemas näevad. 😀 😀 😀 😀
Selleks korraks kõik.
Järgmine kord jälle.
Teie Mina & Co
Like this:
Meeldib Laen...