Archive | jaanuar 2011

Järjekordne PK-võõrutus. :D

Kuna klubi täna polnud, pidin palju kuduma.

Sellised Dropsi kannata sokid

Ja tulemus on selline.

 

Kudusin Aade lõnga ülejääkidest – no igast asjast jääb koguaeg mingi väike nutsukene üle.  Sokid ei ole just kummiku-saapa kõlbulikud, sest hõredad on, aga niisama toas jalasoojaks jalga tõmmata käivad küll.  🙂  Vardad olid 2,5.

Silmuseid sai kokku 14304 tükki. 🙂

Lõngaotsad peidan hommikul, ausalt.  🙂

 

Nüüd peaks miskid soojad käpikud veel plaani võtma.  Sõrmikud ei tundu väga õhukesed, aga käenahk on kahtlaselt karedalaiguline.  :S  Seega sooje käpikuid on vaja, seda enam, et põhjamaal on ilmselt veel jahedam.  🙂

 

Ilusaid unenägusid!

 

Teie Mina.

Valminud triibuseelik…

Minu valmis triibuseelik. Korra reisu peal, töisel kooslolekul, ka ära käinud. Isegi äiale meeldis. ja kui talle juba meeldis, siis ometigi pidi ämm ka tulistvalu küsima tulema, et kuule, sul pidi mingi ilus asi olema.

Sellest saab ilmselt minu lemmik riietusese! Mulle kohe väga, väga meeldib, et olemas on ka natukene värvivalikut.  Nohh, tahan, kannan eespool halli/roosaga osa, tahan, keeran poole tiiru võrra edasi ja jälle veidi teised toonid.   Kogu see vaev oli seda väärt, ausalt.

Lõngaks Aade Red ja Black-Lila.  8/2.  Vardad 2,5.  Lõngakulu ehk mingi ~ 250-300g.  Igatahes mõlema värvi ttokist jäi enam-vähem pool alles.  🙂

Seeliku jaoks tuli kududa 42618 silmust

Ajaliselt sain lõpuks hakkama mingi 4 päevaga. Vahepeal lihtsalt ei võtnud kaua, kaua seda algusejupikest kätte, aga siis tekkis motivatsioon. ja polnudki nii hull kudumine, ainult natuke distsipliini.
Tehtud sai ta väikese originaalmustri ümber nuputamisega ja mulle meeldib see variant liiga palju rohkem.

Soome töökoht ootab.  Tööandjad otsivad elamispinda.  Nii et mnjahh….

Teie natuke närviline Mina.

Raske haigus…

Mind tabas täna õhtuseid ETV uudiseid vaadates raske haigus – marurahvuslus.

Ärge küsige miks, ma ei tea nagunii.

Ühel ilusal tööpäeval küsis pea kümmekond aastat noorem töökaaslane, miks eestlased ei streigi, ei protesteeri, ei korralda meeleavaldusi…  No mis ma talle oskasin vastata… Ega midagi eriti tarka osanudki.  Tuimad oleme.  Ja kardame. Kõiki ja kõike.

No tahad meelt avaldada.. alustuseks leia need inimesed, kes kaasa tulevad.  see pole ju lihtne.  Ütleme, et paaril esimesel päeval paistab tulijate nimekiri juba lootustandev ja siis veidi enne üritust hakkab tulema: “Mul ema haige”; “Tööandja annab äkki kinga”; “Kahtlaselt halb on olla”;  “Vanaema suri ära”…. no mida iganes ühesõnaga.

Ja tegelikult tuleb ju ürituse korraldamiseks luba küsida!!! kohalikust omavalitsusest või kust iganes.  Sorry, ma olen väga skeptiline, et mingid omavalitsused üldse pooldaks mingi avaliku “mässu” korraldamist.

Mnjaa, ma pole proovinud ka, aga ma olengi ju tüüpiline eestlane ja lisaks tobe teoreetik.  😀

 

Aga nüüd siis sellest tõvest, mis mind tabas.

Nimelt hakkas mind häirima see asjaolu, et meie kallil kodumaal elavad inimesed, kes on ei-keegid.  Nn halli passi omanikud.

Kes nad siis õieti on??

Oma väikestest kogemustest mäletan eredalt neid tööpäevi kui telefonitsi oli vaja mõne firma omaniku/juhatajani jõuda.  Kusjuures nood kodanikud olid nime järgi küll eestlased.  Aga vot “tulemüür” tuli ette sekretäri näol. Mitte kuidagi ei õnnestu eesmärgile lähemale jõuda kui inimene kõige lihtsamatest eestikeelsetest väljenditest aru ei saa.

Loomulikult võib keegi nüüd kisama pista, et rääkinud ise siis vene keeles.  :S  Jaa, olen õppinud, paberite järgi lausa 12 aastat, aga põhikooliaegse viielise vene keele oskuse tappis minu venelannast pedagoog gümnaasiumis 3 aastaga.  :S  Muidugi siis oli see õpilastele väga meeltmööda, et õpetaja suhtus meisse kui eestlastesse, kes ” ei peagi vene keelt nii hästi oskama”.   Paraku nii see oskus kadus.

Ja tegelikult ma ei ole marurahvuslane, sest olen oma elus ka väga toredaid selle rahvuse esindajaid kohanud.  Ning ühe vanatädiga pubekaeas koos haiglas olnud ja pärast pikka kirjavahetust pidanud.  Ja ka tema oli selles eas, et siia elama “sattunud”, aga keelt valdas.

Müügitööst võin tuua ka ühe ja paraku ainukese positiivse kogemuse: ülesandeks oli telefonitsi inimestele internetiteenust pakkuda.  Kuna mul on kalduvus vene keelt kuuldes sujuvalt inglise keeles mõtlema ja rääkima hakata, siis nii ühe kliendiga juhtuski.  Ja minu üllatuseks vastas ta samaga.  Ma pean ütlema, et ilmselt oli mul kõnet lõpetades sama tobe nägu ees nagu mu kaastöötajatel, kes vahtisid mind sõna otseses mõttes suud lahti ja õhku visati küsimus: “Mida sa nüüd tegid?”.  😀  😀  😀  Tegin, mis ma tegin, aga tulemus oli positiivne.  😀

 

Tagasi algse küsimuse juurde: aga miks siis ikkagi lastakse meie riigis elada inimestel, kes nagu ei kuulu kuhugi.  Miks ei võiks meil olla kehtestatud kord – tahad siin elada, taotle kodakondsust ja õpi riigikeel selgeks….või noh elementaarne suhtlemine vähemalt…ja loomulikult kohustuslik keeleeksam, mis kaasneb kodakondsuse taotlemisega nagunii.

 

Mnjaa, te kõik võite siia kommentaaridesse oma arvamused kirja panna.  Kuna ma pole ise välismaalase staatuses kusagil pikemalt peatunud, siis ilmselt ei oma ka asjast täpset ja adekvaatset ülevaadet.

 

Hoolimata kõigest ma ikkagi ei salli seda halli passi majandust!!!

 

Teie veidras tujus Mina.