Archive | august 2012

Seda postitust pole mõtet lugeda……….

Nüüd elan end välja.
Vihastasin end siniseks täna ja ütlesin siis väikesele ülemusele, et ma võtan homseks vaba päeva.  Ja nii ongi.  PIIIIIIIIIKS, lihtsalt kuidas praegu üritatakse mulle selgeks teha, et ma olen kaamel ja söön vatti.  Ma lubasin, et ma võin täitsa igapäevaselt seal jaurata, seni kuni asjad korda saavad.
Usaldusmees käis ülemuse (kohaliku suuurima) jutul mu lepinguga, tuli sama targalt mu juurde tagasi, sest ülemus oli öelnud, et ta räägib minuga nendest asjadest otse.  Nooh, ma läksin siis “otse” rääkima….teeb koguaeg nägu, et ei saa aru, milles probleem on.   Kui ma selgitan, et ma tahan ületöö eest % ka saada, sest mul on selleks õigus, siis vahib mind nagu vasikas uut aiaväravat.  Ma siis ütlesin et ok, enne kui asi selgeks ei saa, ma üle 8 tunni päevas ja mingeid laupäevi enam ei tee.  Vahib mind siis imestunult, et: Aga sa saad ju tunnipalga nendest ületundidest.  Ma vastu, et siis on mul kohustus pärast need tunnid vabana välja võtta, aga mul pole vaja neid tunde niimoodi.  Arvas, et ma olin ju pikalt haiguslehel, et mul ei saa neid tunde ju kuigipalju olla.  Tule taevas appi!!!    Tuletasin siis talle meelde, et mul on eelmisest aastast veel ~70 “vaba” tundi.  Nooh, temal vaja ikka kokkuarvutada ja enne ei saa asju selgeks rääkida.  Ülejäänud päeva valgustasin kõiki, kes vähegi küsisid, asjade seisust.
Usaldusmehe võtsin ka ette (karja meeste ees) ja küsisin, et kas ta nüüd näitab mulle ühe soomlase, kes teeb ületööd tavapalga eest.  Läks näost punaseks ja kokutas, et ei ole näidata.  Avaldasin arvamust (valjuhäälselt), et ilmselgelt olen ma nüüd siis viletsam töötegija kui kesiganes soomlane.
Ühesõnaga, ma olen otsustanud, et kui neil ei ole vaja, siis teengi 40 tundi nädalas ja proovigu keegi väita, et ma võiks ületööd teha.  Või saab see asi korda ja ma teen tööd niipalju kui parasjagu vajadust on.

Lisaks käisid siis eestlased väikest ülemust teavitamas, et nemad lähevad 13.09 õhtul koju ja tulevad tööle tagasi 24. hommikul.  Ma lisasin kõrvalt, et ma võtan omad üleliigsed tunnid ka samal ajal välja . V ülemus avaldas sellepeale arvamust, et KÕIK KORRAGA ei või ära olla…….  ?????? WTF!!!!!!!!!!!!!!?????????????????  Ma küsisin, et mis mõttes kõik, et siin on ju teisi ka veel… Ei nii ikka ei saa.  PIIIIIIIIKs  :@  :@  :@   Kui õmbluses on 2 õmblejat ja üks pakkija (eestlased) ja lisaks 3 õmblejat (indialane “eestlane” ja soomlane), üks lõikaja ja üks pakkija + veel üks n.ö. poole kohaga lõikaja/pakkija, siis kogu kambast lahutades 3 eestlasest töötegijat saab öelda, et KÕIK on töölt ära.
Matemaatika meie firma moodi 8(,5)-3=0 :@  :@  :@

Ütlesingi väikesele ülemusele, et mul on homseks vaba päeva vaja. Et ma võtan omad 8 ületundi välja. Esteks imestas ja üritas uurida, et milleks.  Ma ütlesind vaid, et on vaja.  Ja siis küsib, et aga sul on pekkaspäevi (palgaline vabapäev, koguneb tööaasta jooksul 12,5 tk) ju kasutamata, et miks ma neid ei võta.  ….Nooh, ei saa ma loogikast aru – kui “vabad” tunnid on vaja ära kasutada, siis küsimise peale öeldakse mulle et võta pekkaseid….. Pekki. Lõin käega ja kirjutasin omale tabelisse pekkase ja nüüd istun kodus ja joon kohviga Vanakat.

Aga tegelikult tahaks lihtsalt tõsiselt kellegi peale karjuda, nii et maja väriseks.  Ja nutta tahaks ka, sest närvid on läbi praegu…..

Muidugi võiks ju käega lüüa ja tehagi ainult oma 40 t nädalas ja kogu muusika, aga…mul on üks saadana viga küljes: et kui on palju tööd ja tähtaeg seljas, siis tahaks asja valmis teha.  Ei oska süüdimatult “libistada”.   See kodumaine 6-aastane töökogemus sellest sama firma allhankes on nii lollakaks mu koolitanud.     Noh, sellest, et väike ülemus on mömm, ei viitsi ma isegi rääkida rohkem.  Meil oleks sinna hästi konkreetset ülemust vaja. Vana, kodumaine soomlasest ülemus, sobiks sinna nagu rusikas silmaauku.   Aga meil on selline, kes ei otsusta mitte midagi, ei saa mitte midagi järje peale pandud, ei saa kedagi korrale kutsutud. Eile käisin ta käest konkreetselt töökorralduslikus asjas nõu küsimas, lõpptulemusena ütlesin mina talle, kuidas seda asja tegema hakatakse ja kes mida teeb.   Ülemus või asi….

Kogu kammi postitiiivne külg on see, et kõik töötegijad on n.ö. minu poolel.

Tänan tähelepanu eest!  Ma lähen otsin nüüd midagi hamba alla.  Lõunasöögiks oli 1 õun, mille söömiseni jõudsin ka alles enne 3-e.

Teie, väga tigedas  tujus, Mina.

Advertisements

Lapsepõlvemaa….. :)

Nonii, rahva tungival soovil.  😀

Ja kuna näpud on täna üsna heas vormis, annan tuld.  😀

Et siis see Eestimaa reis…  Lapsepõlvemaal peatumine.

Kes teavad, need teavad. Kes ei tea, pole ka midagi katki või küsivad lisa.  😀

Maabusime me siis tol sensinatsel 1. augusti hilisõhtul mu vanematekodus (noh niinimetatud, sest see on ka üks pikk ja keeruline lugu, aga mulle on see ikkagi minu VANEMATEKODU)

    Ja natuke teise nurga alt 

Maja on nüüdseks ca 12 aastat vana.  Enne seda oli suur “ühestükis” (koos laudaga) talumaja, kusagil 1900 algus aastatel püsti pandud. Väga vana oli, aga ma armastasin toda maja rohkem.  Sest seal möödus minu lapsepõlv.

Ema “peab” lilli.          NOh, neid on veel ,aga liiiga palju lilli pole ka hea… 😀  Lisaks peab ta veel kanu (pilti pole) ja kasvuhoonet    Kui leiad pildilt, siis sela põõsaste vahel on üks ilus pisike kasvuhoone.  🙂

Seal me siis veetsime enamuse oma ajast, vähemalt ööd kõik..päevad olid sellised kaootilisemad.  Ema veetis paalju aega kartulimaal…ajas mardikaid taga.  Tänu kartulimaale tuli ta kaasa ka Elmari raadio suvepeole.  Leidsin lihtsalt reklaami ja mõtlesin, et Karavan on piisavalt hea ja H-le võiks ju ka ühe kodumaise vabaõhupeo ära näidata.  Esialgu tundus, et läheme kolmekesi, aga pärast minu esimest ettepanekut kartulimaale läinud ema naasis sealt umbes pool tundi hiljem avaldusega “me tuleme ikka ka ” (“me” sisaldas teda ja väikest 8a. tütretütretütart).  Nii me siis kõik Palamusele läksimegi.  Noh, üritus nagu üritus ikka.  H imestas, et muusika oleks hoopsiki miskile latiino-stiilis peole kohane.  Ta ootas midagi palju “masendavamat”.  😀   Koju saabusime öösel kell pool 1 ja õues oli täiskuu ja megamegasoe….ja ilus.

P’hapäevasel päeval arvasime heaks Mustveesse kooberdada.  Kuna H tahtis suurt vett ka suvisel ajal näha.  Sügisel oli see üsna kõle ja külm koht ning lisaks tibas vihma.  Ok, nii me siis kolmekesi läksimegi.  Emaga sai kokku lepitud, et kella 3 paiku oleme tagasi ,ta tahab siis toitlustamisega tegeleda.  Ei tuln’d välja.  😀  Ilm oli lihtsalt liiga ilus ja soe – seega andsin emale teada, et hilineme nii umbes 2 tundi.  😀  Rannas oli mul natuke igav – tegime plikaga võidu mõttetuid pilte.

   Uudishimulik lepatriinu     Teokarbid…. 

Liivas oli palju väikeseid valgeid kilde, mille üle H imestas, et mis see on.  Need olid küll enamuses väikesed pudiks saanud järvekarbid (nu need lapikud, naljaka kujuga asjad…  ) kui ma neid terveid talle leidsin, tõdes ta, et nii väikeseid ta siin polegi näinud.

Lisaks käisime veel ühes kohalikus söögikohas söömas.  Nalja sai.  Esteks oli keegi köögist mingiks ajaks vist ajutiselt letti lükatud.  Eesti keelega oli tal raskusi, kassaaparaadiga oli tal raskusi ja isegi väikese kalkulaatoriga oli tal raskusi.  Ja kujutage siis ette kui ma oma “kakskeelsusega” lähen sellisele sünnipärasele venelasele tellimust esitama……  Jaaaaahhh, ta käed värisesid pärast meie tellimusega ühele poole saamist kolm korda rohkem kui enne meie tulekut.  😀  😀  😀  Lisaks juhtis H mu tähelepanu asjaolule, et tellisime sprite’i ka, aga ta vist unustas.  Tõusin lauast ja pöördusin müüjaneiu poole automaatselt soome keeles.  Enne ei saanudki midagi aru kui plika küsis, mida ma jälle teen. Siis tõlkisin oma lause eesti keelde.  😀  😀  😀

Aga süüa sai korralikult ja raha eest, millega siin oleks ehk 1 samaväärse portsu toitu saanud (+jook +jäätisekokteil).

Tagasiteel olin võtnud nõuks ka keskuses pildid ära teha, sest plaan oli ja ilm lubas…  veel.  🙂

Keskuses on niipalju uut, et koolilaste jaoks on nüüd ekstra kõnnitee ehitatud kulgeb koolist kultuurimajani.  Aga muus osas….  Noh vaadakem.

Alustagem “külakeskpunktist” ehk kauplusest (vanasti oli seal ka söökla kui keegi mäletab)     Kaupluse pool.    See siis söökla pool.  Õigemini mittemillegi pool, sest söökla ei toimi minuteada juba aastaid. 😦

Järgmiseks ajalugu    Koolipark, kui nii võib öelda.  Täpsustame infot ka:    Koolimaja, minu armas, armas koolimaja     Kunagi olid halli osa ees veel begooniad reas.  Lõpupeol sõin neid õisi. 😀  😀  Keegi teine sõi veel, igatahes õied said öösel otsa.  😀   Nagu näha nüüd selliseid söödavaid asju enam lastele ei kasvatata.   😀

Kooli mingi palliväljak (minu ajal mängiti kõik mängud õues asfaldil)     Jalutasin edasi kooli siseõue. Seal on selline laud-pingid, milleks, ei oskagi arvata.    Koolimaja veel natuke, neil on nüüd katuseaknad ja puha.  😀    Mulle meeldib see vana kiviehitis…  seepärast veel 1 pilt     Nüüd siis see asfaldiplats, kus meie mängisime jalkat kui olime enne luudadega vihmavee minema kraapinud  Nüüdseks tundub, et seda staadioni enam üldse ei kasutata.  Hmmm.  Aga siis on neil veel võrkpalliplats, mida meil omal ajal polnud.    Ja kooliaiast on täpselt selline võsa saanud.    Meie pidime seal küll umbrohuga võitlema suviti, sest muidu ähvardas tont-teab-mis.  (kas just istuma jäämine ,aga miski käitumishinne vist võis kukkuda vms…pagan mälu pole )

Ok aitab koolist.  Nüüd mõned vaated lihtsalt uuele jalakäijate teele.  🙂  Kooli ees on selline vaatepilt    Ja see suundub sujuvalt mööda “kooliaiast”    Möödudes vanast sööklast   Selles sööklas käisin mina vähemalt 5 (või oli see isegi 6, ei mäleta) aastat igapäevaselt koolilõunat söömas.  Algusaastail ka laupäeviti. Siis saime kakaod ja saia.  😀  😀 😀  Siiamaani mäletan, vot.  😀  Ja tee siirdub ikka otse , või noh peaaegu otse ,edasi, möödudes vanast “tööõpetuse majast”    Vot selles majas tehti Asju.  allkorrusel poisid ja üleval tüdrukud.  Tegiem seal süüa, ja käsitööd.  Poisid nikerdasid midagi..koguaeg.  Tulemustest ei tea ma midagi.  😀   Lisaks veel, selle maja kõrvalt läks tee läbi metsa otse mu koduteele…ehk et sisi külavaheteele, kust oli koduni veel nii umbes pool km jalutada.  Aga sealt kannatas minna ainult siis kui piisavalt kuiv oli.  Ja talvel läksin ma lihtsalt kodu juurest suuskadega metsa ja kihutasin mööda suusrada otse koolistaadionile välja.  😉  Mõnusad ajad.  🙂

Aga meie kulgev jalakäijatetee hakkab nüüd kultuurimajale lähenema…enne tuleb veel nn apteek, mis pole seda juba…… maeitea..äkki 10 aastat ….  ma pole kindel, aga ausalt see kadus sealt väga-väga ammu.     Tegelikult on mul lausa kahju, et ilusad majad seisavad ja lagunevad ..või lihtsalt lõhutakse.  😦   samal pool teed on kunagine (oi oi väga-väga ammune, see kadus kindlasti juba enne apteeki) tööstuskaupadekauplus.  🙂    Seda mäletan kooliajast lemmikkohana.  No seal sai käia ja igast kraami näppida ja no tänapäeva mõistes hängida….  Mitte et seal kusagil istuda oleks olnud, aga aega sai tappa lihtsalt ringi tuiates aja asju näperdades.  😀    Seega lihtsalt seisab ja laguneb.  :S

Ja nüüdseks on see  uus teekene jõudnud kultuurimajani.     See on ilusaks tehtud.  Ka seestpoolt.  Eelmisel aastal käisin sees…kurva sündmuse puhul.  Aga ma arvan ,et hetkel ongi kultuurimaja ja koolimaja ainukesed, milledest üldse hoolt kantakse. 

Maapiiga, sulle selgituseks, me oleme nüüd välja jõudnud sellele ristteele kust meie teed lähevad lahku:  Mina suundun Reastvere suunda ja sina sinna teisele poole   😉          Ahjaa, siin ristil oli ka kunagi ju bussipeatus, ehk et väike kuudike, kuhu sai saju eest peitu minna, enam ei saa…juba kaua-kaua.  Nüüd võib põõsa ala pikali visata.  😀    Ja teisel pool teed ,ehk et kultuurimaja ees, võib selja vastu posti toetada ja konstanteerida fakti “Mis varjus, see varjus”.  😀     Ja siis veel, leidsin enne kultuurimajani jõudmist veel sellise ilusa äravoolu jalakäijatetee ja sõidutee kohtumisekohas.    See on ilus.  🙂

Vot ja sealtmaalt edasi suundun ma postituse alguses näidatud kohta…. 🙂

Ma olen tund aega komponeerinud ja tunnen, et ma olen täna ennast 200% ületanud , seega nüüd pistan selle üles ja puhkan näppe…  🙂

Loodetavasti ei tekitanud suuri pettumusi.  Kui nii juhtus, siis palun vabandust.  🙂

Seekord sedasi.

Teie, Lambikas, Mina

Huvitavad ajad….

Tervitus!
Ütlen kohe alguses ära, et see ei ole postitus, mida ma peaks kirjutama, aga kuna mul on vaja end praegu mahalaadida, siis tuleb hoopis testlaadi postitus.

Tegemist on täiesti isikliku tööalase probleemiga.  Just meenutasin, et samasuguse probleemiga puutusin ma kokku ca 10 aastat tagasi, aga siis oli vaja lihtsalt teistele töötajatele nende õigusi tutvustada. Noh, nad lihtsalt käisid ka nädalavahetused tööl normaalpalgaga jne. Pärast seda ja väikest arvamusavaldust töökorralduse kohta (mida nagu polnudki), sain teada, et olen tülikas ja kapriisne persoon.  Siis oli mul sest savi, sest nagunii olin vastvõtnud otsuse lahkuda pärast katseaega.

Nüüd aga tuleb mul ülemusele selgeks teha, et ma tean oma õigusi ja neist lähtuvalt tahan omale normaalset töölepingut ja ületöö lisatasu.

Hetkel on mul sellline “vallalise inimese” leping. Kuna alguses siia tulles käisime tööl 10 tundi per päev ja ka laupäeviti vajadusel, et kompenseerida võimalikku Eestis viibimise nädalat igas kuus, siis oli see ok. Lisatasusid ei olnudki põhjust nõuda ,sest tulime üsna täpselt oma tndidega välja.  Nüüd aga, olles alaliselt siin ja Eesti reise esineb maksimum 2 korda aastas (suvel ja ehk võib olla jõulude ajal), siis eeldan, et kui firmal on vaja, et ma teeksin rohkem tunde, saan ka lisatasu.

Normaalse lepingu jutuga ülemuse juurde minnes, selgus, et leping on ok ja mul pole mingit põhjust üldse oma üleliigseid tunde tööajas ületööna registreerida. Et ma teen need ikka nii nagu ennegi, vapaaja põhimõttel.  Ehk et saan oma tavapalga ja kasutan tunde  võttes omale nende arvelt vabasid päevi.  Lubage naerda.  Esiteks ei anna seda vaba aega sealt mitte keegi ,sest koguaeg on liiga palju tööd ja vähe töötajaid ja teiseks, mida paganat ma teeksin näiteks ~70-tunnise palgata puhkusega (praegusel hetkel on mul tööajapangas niipalju kasutamata tunde).

Enne puhkust oli ok,  Ma märkisin oma igapäevase üleliigse tunni ikka ületööna ja kõik sujus.  Aga täna helistas ülemus tööajaarvestajale ja käskis mu viimased (2 nädalat + seal sees 1 8-tunnine laupäev) ületöötunniks märgitud tunnid normaalpalgalisteks muuta.  Ok, see töötaja kutsus mu välja, et teada saada, mis värk on.  Noh, selgitasin.  Oleks te seda nägu näinud.  See oli selline OOOO -/

Loomulikult tuli kõne alla, et see asi tuleb uuesti jutuks võtta, sest asi pole õige.  Ja et luottamusmies on meil ka olemas, kui muidu ei toimi, siis on see tema ülesanne.  Noh, seedisin natuke, aj sain selsinatsel mehel sabast kinni ja rääkisin jutu ära.  See muigas ja mainis et H ol ijust sama jutu lõpetanud.  Kokkulepe jäi, et esmaspäeval vaatame siis mu lepingut lähemalt ja et midagi liigset ma hetkel küll nõudmas pole, seega mul on õigus.

Ühesõnaga ma ei tea, mis see on.  Kas nad tõesti loodavad firmat päästa minu arvelt ku isee peaks uppuma hakkama või mis.  Või on asi selles, et ma pole soomlane.  Või loodab ülemus, et ma ei julge enda eest seista.  Viimasel juhul on tal veel palju õppida.  Lisaks kõigele käib meil külas minu (meie) endine boss, kellelt nad saaksid tahtmise korral väga hea ülevaate minust ja minu olemusest.  Ilmselt pole taibanud uurida.  😀

Igatahes olen ma nördinud…väga nördinud ja minu arvamus konkreetsest ülemusest kukkus kolinal.  H üritas teda välja vabandada (noh natukene asja pehmendada) sellega, et tema on ka kitsi omaniku ja töötajate vahel lõksus.  Aga see ei ole argument diskrimineerimiseks, ma leian.  Ma olen hetkel nii juhm, et pole veel välja kaevanud seda TES-i järgset miinimumtasu, aga miskipärast hakkab mulle järjest enam tunduma, et seal võib ka veel mingi kala olla.  Noh paranoiad ikka tekivad kui juba üks mõra niimoodi koledalt silma kargab.  Tegelikult esimene asi, mis mind väga tigedaks ajas, oli see ,et kas ma olen siis nagu kehvem töötegija kui näiteks soomlasest õmbleja.  Ma julgen küll väita, et ma teen nii mitmestki inimesest rohkem tööd päeva jooksul.  Aga sellele tuleb ka ilmselt lõpp teha.  Ega see minu mure ka pole, kas asjad saavad õigel ajal valmis või ei.  Ja ma ei hakka üldse rääkimagi meie “marurahvuslasest” venelasest, kes käib meil omavoliliselt hommikuti juba kella 5-st tööle, mida ta selle ajaga tehtud saab, on ise küsimus.  Kõnnib töölt minema päeval kell 12 ja mitte keegi ei küsi “Miks?”.  Aga kui mina lähen pärast 8-tunnist tööpäeva minema, küsitakse “Miks?”.  Nojah, sest ma olen ju pidevalt 9 tundi tööl.

Kirsiks koogil oli täna pärastlõunal väikese ülemuse küsimus”Kas sa tuled homme tööle ka?”…   Te võite …ütleme viis korda arvata, mida ma tegelikult teha oleks tahtnud.  :@  aga ma lihtsalt jõllitasin teda üliuskumatu ilmega ja laususin siis hästi aeglaselt ja selgelt: “Kindlasti mitte!”.  Tema vastas kähku “Selge!” ja kõndis minema.  Ma võin oma mütsi ära süüa kui ta ei tea kogu “naljast” mitte midagi.

Vot sellised ajad siis.  Ausalt, ma ei uskunud ise ka teisipäeval oma kõrvu kui ma ülemuse jutul käisin.  Täitsa PLONTI pani noh.  Kusjuures ta on meil muidu küll arukas blondiin olnud.  Või arvas ta ,et kui lolli mängib, siis ma ei küsi rohkem midagi ja elu on jälle lill.  Tegelt kui täna poleks seda tundide muutmise nalja tehtud, oleks see asi lihtsalt vaibunud. Aga sedasi ma lihtsalt teha ei luba.

Ja lõppude lõpuks on mul veel ametiühing.  🙂

Printerist tuleb hetkel huvitavat lugemismaterjali.  Peab hakkama kah seadusi ja muud sellist vastikult keerulist staffi omale selgeks tegema.  :S

 

Ok, aga ma nüüd lähen ravin jälle natuke oma viimaste päevade pidevat pea valu….ehk saab vähemalt magama minna normaalses konditsioonis.

Sauplau.

Teie turris Mina.

 

Lihtsalt natuke juttu ja paar pilti ;)

Servus!

Et kõik ilusasti ära rääkida, mainin kohe alustuseks, et olen jälle tööinimene.  Sellest tulenevalt on kell järjekordselt palju ja “reisist” on möödas nädal aega.

Et siis viibisime Lõunas 1.08 – 7.08  Või noh, tegelikult jõudsime sihtpunkti alles 1. õhtul kell pool 11.  Ja 7. päeval kell pool 2 lahkusime sihtpunktist.  🙂

Programm oli nagu oli….natukene planeeritud, teisalt “lambikas”.
Kõigi pealinnainimeste kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et ma ei hakka sellst linnast vist mitte kunagi midagi arvama, vähemalt mitte autojuhina.  :S  Pooled närvid on juba enne laeva sadamasse jõudmist katki.  Lisaks autos mõnus boonus kahe minuga sama “targa” ja ühe eelkooliealise näol. Ei ole tore orienteeruda, ei ole.  Noh, oli, mis oli, igatahes jõudsime mu ühe kindla plaani kohaselt lõngapoodi.  Tartu mnt. 60 D (äkki oli D, ei mäleta)  Wool & Woollen.  Kuduhullude lemmik”pubi”.  😀  Selgus tõsiasi, mida ma kartsin – mu keel on katastroof.  Enda esitlemisega sain ilusasti emakeeles hakkama ja edasi hakkasin lõngu näppides iseendaga soome keeles rääkima.  aga oma bronnitud materjali sain kätte ja lisaks haarasin kaasa ka ühe linase Corda pooli…..  See lihtsalt karjus seal laual “võta mind, võta mind!”  😀

Väheke näppisin vardaid ka, aga kuna seal ei leidunud minu soovidele vastavaid, proovisin lahkumist…..ei õnnestunud, sest “omas mullis” nagu ikka, polnud ma märganudki, et tagapool on ka teine toatäis ahvatlusi.  Ega’s midagi, jooksin läbi, silitasin lõngu, kurtsin, et mehed autos ootamas ja rahakotti ei taha ka kohe siin ja praegu ära tappa.  😀   Õnneks on Esta arusaaja inimene ja avaldas lootust, et ehk järgmisel korral on mul rohkem aega varutud.  Jaah, ma ise loodan ka.  a

Aga see eeldaks siis soomlaste moodi “lõngatripile” minekut, sest muul juhul mul ilma lasteta ja muude vidinateta väga hästi sinnapoole minna ei õnnestu…  Järgmine plaan oli lõplikult pealinnast välja pääseda ja leida Paides Sõpruse auk ja sealt Aet.  Kuna mul oli kaasas poja, kes õpib Paides koolis, läks see orienteerumine valutult.  Aga ühte asja ma tahaks küll teada: huvitav mis ainete ja kui pikaajalise mõju all oli inimene, kes mõtles välja Mäo “ristmiku” ,mida kaudu saab Paide suuna kätte.  See lihtsalt ei saanud terve inimene olla.

Sõpruse august niipalju, et hoolimata kummalisest nimest, on mõnus koht.  isegi mina, mitterallifänn, oleks nõus sinna veel ja veel tagasi minema.  H. seisis igatahes leti ees ka pea kuklas.  😀  Loomulikult aajasin ma toitu tellides “segast”.  Õnneks oli külma närviga müüjanna.  Ma tagatipuks avaldasin arvamust ka, et kindlasti saadakse siin soome keelest ka aru.  😀

Aetiga kohtumine kujunes …..noh, meie kahekesi rääkisime, teised sõid….  Kui teistel olid praed otsas, oli minu oma poole peal… arvake siis ise.  Ja käsitööjuttudeni me tegelikult veel ei jõudnudki.  Seega tuleb ilmselgelt kunagi ette võtta Vol.2.  😀

Järgmine kohustuslik peatuspunkt oli Viljandia-maal… suurem (ehk et siis keskmine) poja tuli koju viia ja piiga peale võtta…..  Poja arvas, et me kindlasti tahamme kohvi ka ja tellis isalt telefonitsi kohvilaari tegemise.  Noh, mis siis ikka..kui telliti, eks siis tuleb minna.  Tegime sellise pooletunnise kohvi ja kimasime Viljandia pealinna poole edasi.  Enne linna pistsin paar vabatahtlikku bensukasse burgerdama ja läksin pisipoega vanavanemate juurde viima.  Üritus kulges peaaegu valutult, väljaarvatud minu lahkumishetk….  Tagasi bensukasse sõitsin silmad märjad ja klomp kurgus.  Ainuke lohutus, et juba pühapäeval lähevad suured vennad pisivennale järele ja toovad meie sihtpunkti.

Edasi lihtsalt sõitsime….maale Jõgevamaale…minu lapsepõlvekoju……
Õhtu muutus ööks pärast “väikest” õhtusnäcki, öösel umbes kell 1.

Järgnevad päevad sisaldasid väikesi matku Jõgevale, Laiusele ja Mustveesse.

Jõgeval leidsin käsitööpoest omale mõned Add’i vardad.


Kokku oli vardaid 5 (paari).

Ema juures sai kogu maalahmakas pügatud kahe muruniidukiga ca 4 tundi.

Pühapäeval saabusid mu ülejäänud lapsed.  Esmaspäeval oli “perekondlik” grilliõhtu.  Koos õdede ja nende järglastega.  Melu ol ipalju, nii palju, et õhtupoolikul tabas mind tõsine koduigatsus.  Ma olen vaikse “vanainimese” eluga nii ära harjunud, et rohkem kui kaks koolieelses eas last on minu jaoks liig.  😀

Teisipäeval pakkisime asjad ja asusime päeva jälle pealinna poole teele….  Laevale saanud, ohkasin kergendatult – enam pole koduni palju jäänud.  Võta näpust, pooletunnise laevasõidu järel hakkas mulle kummaline tunduma, et laev nagu pööraks koguaeg.  Valjuhääldist tuli ka miskit juttu, aga õues ja suht tugevas tuules, ei saanud sellest muhvigi aru.  Tõusin siis mingil hetkel püsti, et aru saada kuhu suunda me üldse sõidame….pilk selja taha andis teada, et Tallinna tornid lähenevad taas.  :S

Kobibisime siseruumidesse, sest tuul käis pinda ja samas leidsime istumast ühe soomlastest paari.  H küsis, mis toimub, sai teada, et keski haigestus ja viiakse sadamasse kiirabile….  Uus start kell 19.20.  Personalilt lubadus, et laev hilineb Hesasse ainult tunni.  Ja selle 20 mintsa nad tõesti sõitsid tasa.  Seega maabusime Hesas kell 21.30.  Asaj hea külg oli ,et liiklust nagu eriti polnudki kui laeva pealt tulevad autod välja arvata.  Kodus maabusime kella 1 paiku öösel.  Meil oli teel loomulikult ka paar peatust.

Ja kodus on tõesti kõige parem.  🙂

Selline “reisikirjeldus” – lühike ja lööv.  😀

Järgmine post tuleb lähipäevil, ekstra ühele erilisele inimesele….  Sulle, kallis Maapiiga.  🙂

Seniks ridadeni.

Teie, ilmselgelt vanaks jäänud, Mina.