Archive | aprill 2011

Yhikamutid@fi vol. 34 eli Reisimuljed ja Kivine neljapäev.

Tere, tere!

No nii, meie koosseis on nüüd muutunud ja õhkkond on mõõõnus.  🙂

Me-l ja minul on muidugi veel küljes komme õhtul oma tuppa kinnise ukse taha kaduda, aga seda kommet üritatakse meil aktiivselt küljest ära võõrutada.  😀

Uus kamraad, koodnimega AS, sai kohe tulkuga ona ristsed kätte – nimelt oleme sel korral tema autoga ja ta oli sunnitud ka Helsingis oma juhtimisoskused ära proovima.  Ja mitte midagi erakordset ei juhtunud, peale tavapärase mõnekümnemeetrise puusse panekuga Helsingis, aga see pole juhi viga vaid kaardilugeja.  😀  Ja kui me olekski ilma selle tavapärase haagita Helsingist välja saanud, siis ei oleks need ju meie.  😀

Nüüd teame ka pmst suht täpset kodude vahemaad – mul tuleb see üsna ümmarguselt 338km + laevasõit (km peaks olema 90 ümber).

Kuna enne reisi ma magamisest loobusin, siis tuli ärkvelolekut korralikult 30 tundi ja peale.  Saabudes otsustasime kõigepealt töö juurest läbi käia kuna teatud tavaar oli vaja ära ärida.  😉  Te ei kujuta ette kui hea tunne oli töö juurde saabudes – nagu oleks koju jõudnud.  Me olime tõesti oodatud ja neid õnnelikke ja rõõmsaid nägusid oli loendamatu hulk.  See on niiiii hea tunne.  Uurisin kuskohast ma K võiks leida ja läksin tirisin ta T juurest ära, et äri ära korraldada.  Ta oli veel rõõmsam kui kõik teised kokku kui nägi palju ma talle kraami tõin.  H sai 2 Pärnu leiba.

Tiirutasime siis majas natuke, näitasime AS-le kus ja mis.  Siis küsitlesin H-d, et tööseisust korralik ülevaade saada ning lubasime järgmise päeva hommikul 7-ks kohale vedada end.

Suundusime koju.  Pakkisime lahti ja võtsime kerge eine.  Ma kukkusin miski 18-st voodisse.  Kuna uks oli kinni, siis keegi ei tundun huvi ka, et mis teoksil jan ii nad jalutama läksidki.  Ärkasin veidi enne 22-e.   Ja keskkööks läksin uuele tuduringile.

Tööl on muutusi niipalju, et N ei räägi meiega.  Ootan päeva, mil miski sunniks teda msikit arvama, saaks talle sooje soovitusi jagada – MA-le küllaminekut jne.  Lisaks tundub, et keegi või miski on tal tuure kõvasti maha keeranud ja see sobib meile.  🙂

Esimese tööpäeva kõige-kõige parem uudis oli see, et mul on alates 15. maist oma korter.  Siinsamas kõrval.  3-toaline.  Te ei kujuta ettegi kui rõõmus uudis see on.

Neljapäeva õhtul võtsime kätte ja läksime jalutama.  Haarasin fotoka kaasa ja tagasitulles tundsin kuidas see mind maadligi kisub – nimelt sai palju kiviseid pilte tehtud.  Oligi selline kivine õhtupoolik. 😀  Koondnimetusega: “Nii Nunnu!” 😀

Jalutasime ka tiiru kohalikus n.ö. vabaõhumuuseumis.  Pistan teile ka siia mõned pildid jalutuskäigust.

  See on see tuuleveski, mida te talvistel piltidel ka kohtasite.  (valgustus on kohati JÄLLE metsas, aga ma pole fotograaf ka. )     Kased on siin tunudvalt rohelisemad kui kodumaal  ja sinililled õitsevad   Mõned väga vanad hooned “vabaõhumuuseumi” territooriumilt:              Mõned hooned koos “tegelastega”          Pmst on praegu kõik hooned tabalukkude taga.  Aga järeldades piilur ME-e vihjetest, tehakse need uksed millalgi ilmselt lahti ka.  Sest hoonetes sees paistis midagi n.ö.ajakohast.

Vahepeal väike mõistatus: Leia pildilt kook–>  Siit pildilt leiad koogule kaevu ka –>    Nüüd siis palju kive..neid on siin metsas ikka ropult palju, puud kasvavad ka kivide peal.  Loodetavasti mahub siia kivide vahele ka mõni seen sügiseks kükitama.  Mu mehele on need ju “eluliselt” vajalikud.  Aga muidu mets on ilus.  Vaadake siis kuidas see kõik välja näeb:            Ja siis leidsin veel ühe “pisikese” kivi, mille peal üritab kask elu eest kasvada ning millele on toeks 1 hirmus tugev puu.          Siis leidsime veel 1 huvitava nähtuse: Tigekala 

Ntuke maad edasi jalutades avastasime, et siin on kivi nagu lihtsalt maastikuvorm…suur ja lame ja sambla all.  Poseerivad siin ühel sellisel –>

Kodule lähenedes oli vaja tee äärest ka sinililled ära korjata–>    Järgmisel hommikul tekkis küll tunne, et need olid siin vist ammu-ammu õitsema läinud, sest kroonlehed kukkusid juba.  😦

Lisaks veel teistsuguseid kive.  Kui keegi mäletab, siis oli plaan surnuaeda lähemalt uurida.  Ja seda me ka tegime.  Üldiselt väga lihtne ja ilus on kõik.  Või noh, samas ma ei tea, kas kivi sees küünlapõletamise võimalus on lihtne.  Aga mulle idee iseenesest väga meeldib.  Seega mõned pildid hauakividest ja lisadest, täiesti ilma tagamõtteta.  😉

  Veidi lähemalt     Teine kivi       Lisaks veel igasuguseid elemente, mida  kasutatakse kividel    kividelt leiab veel ingleid, pääsupaare, longus viljapäid, piibelehti.

Üks hoopis teistsuguse lahendusega kivi ka

Üldiselt on kalmistu väga hoolitsetud ja mõnus koht jalutamiseks.

Täna tuuseldasime natuke ringi.  Käisime teises kirbukas, kuhu muidu töö tõttu kunagi pihta ei saa. Siis avastasime, et miski turu moodi asi ka toimib.  Poest kodu poole siirdudes, tuli meile vastu 1 naisterahvas… vaatasin, et oleks nagu tuttav ja koguaeg vaatab mind pingsalt.  Ise mõtlesin, et kuskohas ma olen näinud teda…lasin silme eest läbi kõrtsiõhtu lauljad..no ei olnud ju.  Kui ta mulle siis lõpuks tere ära ütles ja ma talle otse näkku vaatasin, meenus: Jamppa naine.  Eesnime teadsin ka tol õhtul, aga meelde jäi ainult esitäht: A.  No mis teha kui mälu pole.  😀

Vot sellised lood.  AS on endaga ikka väga rahul, et asjad on nüüd nii nagu nad peavadki olema. Ning täna selgus, et meil oligi just teda vaja – ta muudkui kokkaks…  Eks näis kaua ta viitsib.  😀  Jääb lootus, et ma ennast päris ümmarguseks ei söö.

Selleks korraks kõik..vist.   Kindlasti on palju asju, mida pole meeles kirjutada, aga eks ma teen siis jälle mõned varesejalad siia kui miskit halenaljakat meenub. 😉

😀

Seniks ridadeni!

Teie lihtsalt Mina & Co

Advertisements

Yhikamutid from fi to ee vol.33 eli Seiklusjutte maalt ja …

No tere, tere!

Prooviks nüüd siis alustada algusest, näiteks kojusõiduks planeeritud päeva hommikust, see tähendab pühapäevast.  Olime ME planeerinud tööl olla. Laupäeval avastasime, et  miskipärast viskab jahutuse mõõdiku punasele.  Seega tuli oma olematu automehaanikumõistusega midagi ette võtta.  Pühapäeval tööle jõudes, sai otsustatud, et ilmselt autol janu.  Rumalad naised valasid vett, radika paisupaaki.  Elu õpetab nagu hiljem selgus.  😀

Töölt koju miski 13 paiku.  Kodu juurde sõites nägime naabreid järjekordselt rehadega aias müttamas, aga kui autost väljusime, oli naabrimees kadunud, seega tervitamise tseremoonia jäi ära.  Meie majast kolib välja kõrvaltnaaber.  Ja oligi sela msiki kambaga ukse ees ning laadisid asju kaubikkusse.  Tervitasime ja kappasime tuppa.  Saanud vaevalt riietatud, helises uksekell.  ME ja mina mõtlesime sel hetkel mõlemad ühte asja: naabrinaine ilmselt, aga milleks krt seda teab.  😀  ME võttis “riski” ja avas ukse – naabrimees koos neljapäevase Õhtulehega.  Seda me juba teadsime ,et ta oli mõned päevad Eestis ringi tuuritanud.  Nii et meie peale mõeldakse koguaeg.  😀  Aga vaene mees armu ei saanud, ME kohe piltlikult öeldes natist kinni, et meil autoprobleem.  Sest auto oli ju töölt tulles, hoolimata lisatud veest, uuesti üle kuumenenud.  Ja meil oli tõsine hirm nahas, et mil moel Helsingisse välja vedada.

Nonii, MA tuli ka õue, et teada saada , mis toimub.  Seisime seal sis neljakesi ja nagu vana Tõstamaa vanasõnagi ütleb: kus on sinna tuleb ikka juurde. 😀  Poe poolt lähenes meesterahvas, kel siidripudel näpuvahel.  Asus ka meie seltsi.  Sai sis radikasse vett valatud, mootrit käivitatud, mõõdikuid loetud jnejne.  saime pika loengu, et vett peame kaasa võtma, ja punasele ei tohi mõõdikul tõusta lasta, sest muidu võime pmst üldse tee äärde jääda.  Kole, kole.  Tänasime siis abi ja nõuannete eest, sooviti meile head reisi ja kobisime tuppa tagasi.  Pakkisime oma viimased asjad ja vedelesime veel veidid tühja.  Oleks teadnud, mis ees ootab, oleks kohe lendu pannud.   Olaneeritud sai start ju kõige varem pole viie peale, aga veits peale kolme otsustasime, et hakkame liikuma.

Algus oli palju tõotav, sest vahemaa, mis töö ja kodu vaheel jääb kulges probleemideta… ma jõudsin juba kergendatult hingata, et ilmselt läheb õnneks.  Tutkit vasja, olles ca 50 km ringi läbinud, läks kupatus mulinal keema.  Õnneks leidsime sealt kohaliku viinitila.  Valasime seal hoovi peal vett ja ootasime kuni mootor jahtub ja ma siis vaatasin, et tegelt peaks minema sealt viinimyymälä’st vähemalt vett juurde nõutama ja loodus ka kutsus.  Mõeldud, tehtud.  Kutsusin teisi, et kes kaasa tuleb, MA tuli, ME jäi auto juurde.  Astusime sis myymälä uksest sisse ja küsisin kohe, kas inglist räägib.  Vastuseks sain, et äkki räägite hoopis venet.  :O  Nüüd oli MA etteaste, sest minul oma mõtete vene keelde tõlkimine ei õnnestu kuidagi.  Küsis siis vett auto jaoks, et keema läheb.  Torkisin kõrvalt, et küsigu lisaks veel mingeid pudeleid koos veega.  Ja oh rõõmu, meil õnnestus saada sealt veel 1 suurem plastpudel veega ja lisaks veel 4-liitrine kanister veega.

Tänasime väga ja asusime siis edasi sõitma.  Ühesõnaga, terve see tee kulges umbes tempos, et maximaalselt pool tundi sõitu ja 15 minutit seisu.  Ma ei soovita vaenlasele ka kiirtee ääras õues auto kõrval seismist.  Sest laeva jõudes oli mul tunne, et ma olen pool oma kõrvakuulmisest kindlasti sinna tee äärde jätnud.   Viinitila’s olles helistasin oma kodumaisele “hädaabile” – meesterahvale, kellelt igasugustes asjades nõu ja abi küsida ja ta tutvustas mulle võimalust, et meil puudub ilmselt ventikarihm.  Hahaahaa, lollid naised, see ju ongi esimene ja kõige elementaarsem põhjus , miks autod muutuvad “munakeedumasinateks”.  On ju mul eelnevast elustki paar kogemust, aga nät, kriisis ei meenu miskit.  “Hädaabi” arvas, et me võiks ju sinna mingi “paela” jooksma panna, aga siinkohal pidin tõdema, et ükskõik kustpoolt ma seda aparaati vaatan, ma ei suuda aru saada, kuhu sinna miski rihma moodi asi käima peaks.  :S

Üldiselt üritasime ka isekeskis meenutada, et kas me tõesti ei mäleta, millal võis rihm kaduda… ja mulle meenus, et ühe lhommikul tööle sõites ma kuulsin miskit laksu, noh nagu oleks miski suurem oks auto alt läbi käinud, aga ME ei pannud seda üldse tähele ja MA väitis, et ta mäletab ka.

Kuigi vahet ju pole, ega see teadmine enam ei aidanud.

Kuna me rumalad olime hommikul paisupaagi peaaegu täis valanud, siis seda kiiremini kogu kupatus keema läks.  Üks intervall oli kõigest 10-minutiline eli siis 10 kilomeetrine.  Ja Helsingini oli jäänud ainult 16 km.  Kellaaeg oli juba suht suurenumbriline.  Viimane ots läks küll juba masina piinamiseks, Helsingisse jõudes kees masin korralikult, veerada oli järel ja siis mingil hetkel lihtsalt lambist mõõdik langes kolinal…siit järeldus, et paisupaagist liigne kraam välja ja asi toimib veidikenegi paremini.  No pmst sadamasse jõudsime ikka keeva masinaga ja kell check-in’i jõudes näitas 19.15.  Seega 160 km läbimiseks kulutasime 4 ja pool tundi.  Sadamas autosabas istus autos 3 meesterahvast, kes pole ilmselgelt enne keevat autot näinud.  Tekkis tahtmine aken lahti teha ja küsida, et äkki neil on vaja mune keeta…Üldiselt terve see 4 ja poole  tunnine pinge oli meie mõistusele suht halvasti mõjunud.  Pead valutasid ja terve keha oli pinges olekust täiega haige.  Lisaks kõigele muule ,oli tuul…ja ilmselge väsimus 14-päevasest “töönädalast” oli ka minule oma jälje jätnud ,sest need autosse ja õue hüppamised tekitasid mulle korralikud külmavärinad.

Rõõm laeva jõudmisest oli piiritu.  Teadmine, et nüüd saab auto korralikutl maha jahtuda ja kojusõit Tallinnast ei toimu ju aja peale.  Kõik see kokku andis tõsise kergendustunde.  Raporteerisin ka koju ja hädaabile, et oleme laevas ja masin veel toimib.  Hädaabi muidugi arvas ,et äkki ta peab meiel Tallinnasse vastu tulema, aga me lubasime, et teatame talle alles siis kui enam kuidagi ei saa.  MA pidi Tallinnas nagunii teise autosse ümber istuma ja Pärnu poole suunduma.

Laevas miskit erilist ei juhtunud kui välja arvata meiega kaasaskäiv kole komme inimeste kallal nokkida.  Nimelt Blue Delis juhtusime sabasse ühe noormehe järele, kes ei suutnud kassapidaja küsimise peale rahakotist klubikaarti leida.  Kassapidaja oli meesterahvas ja tundus ka kummalises tujus.  Ütles otsijale, et see on laevapildiga.  ME kõrvalt, et ju ei leia õige pildiga kaarti.  Ja siis veel, et äkki unustas vaadata ja ei teagi milline laev on ja seega ei leia ka õiget pilti.  Meil kolmel oli lõbus, klient ainult mühatas, õnneks heatahtlikult.  Ühesõnaga kui me lauda läksime, siis ma küsisin ME käest, et millal ta viimati hirmu tundis võimaliku peksasaamise pärast.  Ta ei mäletanud.  😀  😀  😀

Tallinnas läks tükk aega enne kui sadamast üldse välja saime.  Sellest kuidas MA oma kodakondsetele oma asukohta kirjeldas, ma ei hakka parem rääkima.  Kogemus omaette…liikuva objekti asukohta sa ju ikka loogiliselt võttes kirjeldad teiste liikuvate objektide järgi, eksole.  Edasi mõelge ise.  See oli igatahes kuulamist väärt.  😀

Õnneks saime selle asja ka üsna kiiresti korda ja kimasime Statoili bensukasse, sest pidin seal kellegagi kokku saama ja auto tahtis ka seista.  Lisaks oli vaja vett varuda.  Seal veetsime siis ka veel mingi 20 minutit või oli seda pool tundi, eks seda enam teab – nüüd ei olnud ajal enam tähtsust ju.  Sest kodu on ikka sama koha peal ka kolm tundi hiljem.  Vajalikud toimetused tehtud, asusime teele.  Ja nagu kombeks suutsime ikka mõnedsajad meetrid puusse panna, aga saime sellest kiirelt aru ja edasi kulges normaalselt. Me ikka veel ei saa aru sellest Tallinna-fenomenist – ei ole normaalseid suunaviitasid, tänavanimedega silte leiad küll, aga kummalsietest kohtadest ning liikuvast autost on see ikak väga keeruline.  Ei meeld isee linn nüüd mulle ka enam.  Iniemsevaenulik mu meelest.  Kasvõi näiteks see komme, et ümberreastumisevajadusest saad sa teada alles siis kui oled juba pmst foori ala jõudnud.  Aga mis siis kui ma tahakski selles linnas märkide järgi kuhugi kohale jõuda ning mul puudub tegelikust trajektoorist ettekujutus.  Ilmselt ma jääksingi sinna linna uitama.  Ümberreastumiseinfoga märgid võiks ikka veidi maad ennn foore paigaldada, et oleks mingigi võimalus jõuda vajalikku sõiduritta, aga noh, eks targad teavad, s**** sellest liikleja turvalisusest, eksole.    Linnast ikka korralikult välja saanud + veel paarkümmend kilomeetrit (vist),  tuli jälle autot jahutama hakata – eks see linnas fooridega müramine lükkab masina kiiremini keema ka.  Võtsime siis oma võileivad kotis ja lasime lõdvaks.  No mingi pool tundi küll vist.  Täitsime autot ja jätkasime retke.  Seekord vedas Kükitale välja ja seda me otsisimegi.  Kuigi see, mis me leidsime oli pettumus.  Luugist müük, väliPELDIK.  See viimane oli tõeline kultuurišokk.  Tõesti, tõesti, KÜKITA sobib sellele väga täpselt.  Ostsime kohvid, jõime need autos ära ja lasime jalga.  Vahepeal tekkisid sinna mingi nooremad mehepojad, kes lootsid ka sooja tuppa saada ning kogesid ka KULTUURI imelist võlu…  igatahes õudus kuubis sellise asukoha kohta, peaks ju käivet olema.  Järgmise peatuse tegime alles Võhma risti toidukas.  Ja no see oli lausa paradiis võrreldes Kükita’ga.  Soe tuba, lahke pererahvas ja lisaks väga hästi arenendu huumorimeel ning peaaegu tubane tualettruum, mis oli korras ja puhas ning lukustatav.  Pühendusime korralikult söömisele. ME pani seljanka naha vahele ja ma sain omale kana koos friikatega.   Kohvi viskasime ka veel peale.  Lahkudes lubasime ehk teine kordki läbi astuda, stiilis “samal ajal samas kohas”:  😀

Edasi kulges tee Viljandi poole täiesti probleemivabalt.  Ainuek veidi häriv asjaolu oli, et tee äärde on väga palju järvesid tekkinud ning Navest jõest on ootamatult vähemalt meri saanud kui mitte ooekan – pimedas väga täpselt ei näinud.

Lõppude lõpuks finiš kell 3.30.  Tereve reis keskeltläbi 12 tundi.  :S

Vot selline keeruline, korraliku adrenaliinilaksuga reis.  Ausalt, ma eeldan, et keegi oleks pidanud meile medalid andma selle retke eest.  Premeerisin end laevast ostetud liköörikommidega.  😀

Selleks korraks kõik.  Uuelee ringiel juba natuke uuenenud koosseisus ja teise autoga.näis, näis, mis saama hakkab.  Seega nädal aega poel mul siia kindlasti midagi kirjutada, aga ilmselgelt olete te praeguse perioodi hõredate postitustega juba harjunud.

Loodetavasti tekib uus sündmustelaine kui @fi tagasi jõuame, aga see juhtub praeguste plaanide kohaselt alles 27.04.

Seniks ridadeni.

Teie lõõgastuda üritav Mina.

Yhikamutid@fi vol. 32 eli Finišijoon paistab.

Nii kaua pole teiega rääkinud.  Häbi mulle.  Noh, aga mis sa siin ikka räägid kui töö, töö ja töö vahepealsete arusaamatu lolluse pausidega.

Ja nüüd on mul au teada anda, et selle “koolituse” finišijoon on peaaegu juba ületatud.  MA-l oli täna viimane tööpäev.  Jehuuuu!  Tähistas seda paaritunnise maratoniga ümber kohaliku asula.  😀

Aga meie Me-ga läehem järgneval paaril päeval tööle, et saaks töötamist nautida.  😀  Pühapäeva pärastlõunal algab reis kodumaile.

Esitasin poliitiliselt korrektses vormis H-le meie nägemuse kojumineku kuupäevast ja tõenäolisest tagasijõudmise päevast.  Lisasin klausli, et esteks me peame pühapäeval ära minema, sest mul on esmaspäevaks hambaarsti aeg ja järjekorrad ulatuvad muidu juunisse.  Ju ma sis pean ikka minema, jah..     Alles 27. tagasijõudmise üle ei paistnud ta üliõnnelik olevat ja lisaks polnud ta üldse kindel, et ta nutma ei hakka.  😀  😀  😀  Aga õhtuks leppisime ära.  😀 😀 😀  Kui meelest maha ei käi, sis toome talle vormileiba ka.  😉  Vana Tallinna’t veel ei taha.  Sis kui soojemad ilmad ja tervis ka veidi parem.  Ju see on selline kokkuhoiupoliitika – soojema ilmaga saab ehk kõvema laksu . 😀

K arvas, et ta on viisakas poiss ja küsis mu käest töökäsud üle.  Tuleb suruõhutorude paigaldamisega vaeva nägema hakata.  Asi millest ma päris täpselt aru ei saa, et kas ta nüüd arvabki, et ma olen ainuke kelle käest neid ülesandeid küsima peab või….  Mu meelest on majas päris mitu inimest, kellelt ta võiks vajalikke ülesandeid ja nõuandeid küsida, aga eks me näe.  Pärast seda ku ita oli oma ülesanded üle kinnitanud, tegi tellimuse: kast õllet ja kast gini.  :O  Täiesti lambist.  :O  Ma ju räägin, et tal nupp nokib.  😀  Hiljem arvas H ka, et kui teil ka on autos kast õlut, siis kliendi leiab majast alati.  😀  😀  Normaalne, nüüd hakkame alkoturistideks ka veel.

Ahjaa, Jamppa ostis uue auto ja töökaaslased said selle eest kaneelipirukaid.  😀

Mingil hetkel sattusin huvitavasse sünkrooni jooksma .   Nimelt tegin üleval tööd ja kuulsin kui H ja N hakkasid esmaspäevast olukorda arutama, et 3 inimest puudu ja lisaks veel 1 lõikaja ei tule tööle jne jne ..läbiv sõna maanantai…  tõusin sis masina tagant püsti, et teeks ühe ninapuuderdamise tiiru, läksin trepist alla ja kuulen ka altkorruselt maanantai, maanantai..  Jõudsin ukseni jam is ma näedn: 4 meestöötajat parves koos ja hirmus tuline jutt käib..  No ei saanud end keelata ja küsisin, et kuulen nagu oleks paanikaosakond, igalpool maanantai, maanantai..  Panid ühe kajaka ja jooksid laiali.  😀  😀  tegelt oleks veel tahtnud öelda, et enne tuleb veel lauantai ja sunnuntai, et vara veel maanantai paanikaks, aga las ta olla.  No tegelikult selle konkreetse paanikahoo põhjust ma tean ka – Janne puhkab ka järgmisel nädalal.  Kuna trükkimise-pesemise jms osa on tema käpa all, eks nad sis panid veel plaane paika .

Sünkrooni sattumine oli lihtsalt väga naljakas.  😀

Hea küll, las need tööjutud olla, sisi eksole.  Mitte, et mul midagi muud väga rääkida oleks, aga …

Kuna täna reede, tegime ME-ga omale mõnusa äraolemise.  Söögiks spagettid lihapallidega ja punase plögaga  😀  miski tomatikraam, millele väidetavalt oli valkosipuli lisatud, aga mu meelest käis sealt küll hoopis basiilika üle.   Tühja kah, täitsa hea kõhutäis oli ikkagi.  🙂

Kõigepealt tegime söögi valmis, siis käisime saunas, jõime seal siidrit ja võtsime leili.  Oma tervet tundi ei suutnud ikka ära kasutada.  No ei tea, mis me valesti tegime.  Ilmselt tuleb järgmine kord rohkem siidrit kaasa võtta.  😀

TUppa jõudnud, sõime oma õhtusöögi, käisime rõdul ilma nautimas ja nüüd tunnen, et isegi ma oleks võimeline ENNE 23 magama minema.  :O  Kui me selle kojusõidu ka terve mõistusega üle elame, siis oleme vabad!!!!!   Mitte, et meil oleks enam väga terve mõistus, aga noh see vähene, mis veel on, võiks ju jäädagi.

Pmst, kell 00.00 saab ühel makstud rendiaeg täis..oli mõte, et peaks talle teatama ka..:D

Khtlen ,sest me oleme liiga väsinud, et mustade ja igasuguste muude jõududega siin vee löösel rinda pista.

Vot nii, ma nüüd lükkan selle posti üles..koos kirjavigadega muide ja kobin magama.  🙂

Teie, hetkel veel @ hullumaja@fi, Mina

Yhikamutid@fi vol.31

Tere ilusat ja positiivset esmaspäeva.

Millest sis alustaks täna..hmmm.  No näiteks sellest, et MA-ga on ametlikud ja natuke vähem ametlikud asjad kõik paika pandud ja mu närvid isegi puhkavad .  😀  Nad on nüüd N-ga kõige suuremad sõbrannad.  Eks jah, suht sarnased egod ka.  See-eest on minu ja ME õuel pidu, sest meil pole üldse vaja enam pingutada.  Eile taheti vabandada, aga asjad on selles staadiumis, et “Hilja, peremees, hilja!”.  Ei ole ju mõtet suusoojaks öelda, et vabandused vastu võetud kui tegelikult tead, et ei suuda.  Nii ongi – igaüks tegeleb oma asjadega ja reedel on MA viimane tööpäev.

H tuli täna tööle tagasi.  Arstid lubasid.  Väga positiivne.  Loomulikult läksid ta silmad rombikujuliseks kui ma talle teatasin, et reedel MA viimane tööpäev selles firmas.  Lähemalt räägime sellest teine päev ja teises kohas, sest töötoas oli liiga vaikne.  😀  Mainisin talle nii mokaotsast, et muretseda pole vaja – koht tühjaks ei jää.

See kevade tulek vist mõjub inimestele väga hästi, sest tööl on niipalju rõõm uja positiivsust ja nalja ja naeru..et kui keegi kirjeldaks mulle sellist töökeskkonda, siis ma lihtsalt ei usuks seda.  Praegu ma lihtsalt näen seda ise.  😀

Kõrtsi järelkajadest niipalju ,et J2 igal võimalikul hetkel noogutab ja naeratab.  On kaks võimalust, ma kas olin väga naljakas või on tal lihtsalt rõõmsad mälestused sellest käigust.  😀   A misiganes, hea kui inimesel hea tuju on.  🙂

K ja H rääksiid mind taga ja ma sattusin neile peale ning sain avalduse, et ma meeldin K-le väga.  Läksin vaatama kuidas mu masina abilauaprojekt edeneb.  Nähes neid seal lobisemas, küsisin, et tööd ei tehtagi??!!  Sis ütlesin H-le, et ma ilmselt nõuan liiga palju K-lt ning vastus siis tuligi selline.  Astusin kähku minema.

Maxi uuris, kuidas ma sis selle maaga sõbrunenud olen..  Vastasin ,et ega ma ei kavatsegi ära minna enam.  😀   😀  Tal oli üllatavalt hea meel selle üle.

Sellest kõigest tulenevalt olen hakanud mõtlema, et kuidas nende eestlasi mittesallivate soomlastega on??

Kus nad on?

Või oskavad nad oma tegelikku arvamust väga hästi varjata.?  No ausalt, kui mulle ikka ei meeldiks, et igasugused ringi luusivad, siis ma päevast päeva nende teretamise ja neile naeratamisega vaeva küll ei viitsiks näha.  Ei alustaks vestlust…kui just hädavajadust poleks.  Ja minu möödaminnes-vestlused töökaaslastega ei klassifitseeru küll hädavajalike alla.

Või on see lihtsalt väikese koha võlu?

Linnasoomlased äkki ei salligi eestlasi, kes nende marjamaale tulevad?

Samas avaldus, et “ma ei salli soomlasi”, on minu meelest ka väga ülepingutatud.  Aga just sellist avaldust ma ühel päeval töö juures kuulsin…  Ei ole ju normaalne.  Kui inimesel on mõned halvad kogemused-juhtumused, siis ei saa ju niimoodi üldistada.  Või saab?.

Näiteks esines ütlejal autoprobleem, juuresoleva maja verandal oli soome perekond hommikukohvil.  Igapäevaselt teretasid-lehvitasid, aga tol hommikul kui inimene arvas, et läheb palub auto jaoks mingit abi, kadusid kõik tasahilju verandalt minema.  Ja sealtmaalt tema ei salli soomlasi.

Meie lähenemine autoprobleemi korral oli hoopis teine, me lihtsalt avaldasime inimestele niipalju survet, et nad lihtsalt pidid meid aitama.  Helistasin ju H-le, tema jaoks ülemõistuse varasel hommikutunnil.  Lisaks veel teist korda LAUPÄEVA hommikul.  Ja me pole ikka veel tülli läinud.

Nendel autohädalistel olid ka olemas tööandjad ja värgid.  Seega ma ei saa aru…

Ise kahtlustan, et rohkem on see ikka iniemse enda kõrvade vahel kinni.  Kehtib sama reegel: nagu koer külale, nii küla koerale või vastupidi. kuidas tahate.   Sest inimesel on probleem enda mina-ga.  Kahjuks ilmneb see iga päevaga üha rohkem.  Probleemi korral ei lähene ta inimesele kunagi normaalselt tasandilt, vaid “jookseb maha”  Ja nii ei saagi ju häid suhteid tekkida…või saab?

Ma olen ise ka natuke seda “mahajooksmise”-tüüpi, aga tunduvalt tagasihoidlikum.  Probleemide lahendamist alustan ikka normaalselt, vestluse vormis.

Paraku on ME ja minu seisukoht, et proovisime, aga väga ei õnnestu.  Töisel tasandil, niipalju kui vaja , ok, saame hakkama,  Aga sõbrannatamist ei tule.   Muidu äkki lämmatab meie egod ära veel.  😀  😀  😀  Aga meil läheb neid veel vaja.

“Suvetöö” kohta uurisin ka, homme ehk saab lähemat infi.  Hetkel tume maa.

Üldiselt sai täna mitu asja ära aetud ja välja uuritud jälle, sest mul oli meeles asjad õigel ajal kollase notestick’i peale kirjutada ja hommikul koti külge kleepida.  😀  😀  😀

Ma olen täiesti lootusetu, eksole!!!  😀  😀  😀  Aga see-eest positiivne ja rõõmus.  Seega tühja sest ajupuudulikkusest, peaasi, et endal hea olla on.  😀

 

Seekord sedasi.

Järgmisel korral ilmselt jälle teisiti.

Teie, kahtlaselt positiivne Mina.

Yhikamutid@fi vol.30 eli palju kisa, vähe villa.

Terve!

Ma nüüd mõtlen, et millest alustada.  Üldiselt on viimastel päevadel tunne nagu oleks me mingid sõjakoldesse missioonile saadetud sõdalased. Pidevalt peab valvel olema, millal miini otsa võib komistada.  Ja kuna olukord selline on, siis eelistame hoopis nädalavahetusel tööd teha, sest kodus istume igaüks omas kuudis kinnise ukse taga.

Tööl on nagu on.  Reedese päeva jooksin ka K-ga võidu ja jagasin talle töökäske, nõuandeid, vihjeid jne.  Ühesõnaga õmblemisega on jätkuvalt nii nagu on.  Kellelgi on jälle pind tagumikus, aga ei saa aidata.

Esmaspäeva hommikul, või noh tegelikult juba tollest laupäevast kui Baltimaade Vabahärra külas käis, tiksubs kuklas mõte, et karaokel tuleb ära käia.

Kuna saunavärk sai ka korraldatud, sisi kasutasime eile seda suurepärast võimalus.  Mmmmõõõnus.  Enne suutsin veel tugitoolis tunnikese magadagi.  😀

Saunas käidud, kuivasin natuke ja nii see minek tuligi.  Täitsa kiva, ma pean mainima.  Igatahes palju parem kui ma kartsin.  Sai laulda, palju loba aetud kuna komistasin ühe trükkija pihta.  😀  Natuke siidrit libistatud ja takkapihta veel 1 tants ka.  Ning üllatava kutse karaoke-mehe poolt, et 24.04 toimub jälle, oleks tore mind ka näha.  Pidin talle teatama kurva uudise, et sel ajal olen mujal .   Seega tundus, et mulle tekkis kohe terve hunnik “tuttavaid”  ja nüüd peab ettevaatlik olema.  😀

Koju naasesin kell 1.45.  Ja keerasin kähku põhku.  Hommikul avasin silmad, vaatasin: Neetult valge on, krt kas tõesti sissemaganud.  Vaatasin kella, oeh, alles pool 7.  :O  :O  No mida vihmavarju, ma ju nii hilja magama läksin, miks ma nüüd üles ärkasin.  :S   No hea küll.  Vedelesin veel natuke ja ronisin veidi enne 7 voodist välja.  Kohvi ja värki.

Ja sis ühel hetkel sain ma valgustatud. 😀

Meil elutoas raadio, mida võiks nagu kuulata ka, eksole.  Noh, et ei oleks nagu kabelis – haudvaikus koguaeg.  Ja eile see raadio meil jälle mängis täiesti normaalse valjusega, ma arvan.  Aga nii kui ma õhtul korteriukse enda järel sulgesin, kihutanud MA oma toast välja ja pnnud raadio nii vaikseks, et ME seda enam ei kuulnud oma tuppa.  ME sis pannud uuesti kõvemaks.  Ja MA ka kohe uuele ringile, pannud veeel vaiksemaks kui enne.   Siis arvanud ME, et sis tuleb üldse kinni panna ja heameelega sulgenud ka köögiukse ja oma toa ukse korraliku pauguga.

Ja sis hommikul, istume meie ME-ga laua taga ja tuleb MA ja küsib, et kas neid uksi vaiksemalt ei saaks käsitleda.  Nohjah, siis sain mina ka teada, mis jant siin pärast minu lahkumist toimus.  ME arvas, et sis ehk saab aimu, mis tunne meil mitmel hommikul on olnud.  Ühesõnaga, miiniväli.  ME igatahes pani asja sõnadesse nii ,et teda võibki kohelda nagu mittekeegi oleks.  Kahjuks on MA minust keeleliselt sõltuv, seega arvab, et ME-ga on toredam kiusu ajada.  Hea küll, ühel hommikul võib juhtuda, et tal tuleb sis jalgsi tööle minna.  Aga ta vaeseke ei ole vist selle peale veel tulnud.

Vuih, kuidas mulle ei meeldi need märterluse-kummardajad.  Ja inimese meelest pole tema mitte midagi valesti teinud.  Anna kannatust, ma ütlen.  Alates hapukooreveega põrandapesemise soovist, õhuvärskendaja käsitlemise mittetundmisest kuni varahommikuste kapiuste lõhkumiseni.   (Kui ma selle viimase kohta märkuse tegin, sain vastuseks, et ega tema neid selliseks teinud ole.  Tule taevas appi, ma ütlen, saab ju ka vaiksemalt kinni panna)

Tegelikult, ma mitmel korral olen mõelnud, et vot sellist seisu küll ei osanud karta.  Eks ole ennegi neid lahkhelisid olnud, aga et selles eas inimene võib 24/7 lapsik olla ja iga väiksemagi asja peale solvuda – kasva suureks.

Ja kuna eile tegi ta jälle ühe mõnusalt plonti lükke töö juures, siis ma lausa füüsiliselt tundsin, kuidas ma lihtsalt enam ei jõua….  Ning sel hetkel oleks vaja olnud kedagi ,kes lihtsalt oleks kallistanud-toetanud…..õudne tunne oli.  :S   Ja loomulikult sain ma natuke hoitud, küll tunde hiljem, aga asi seegi..  😀  See üksainuke tants oli täiesti piisav, et ma tänaseks jälle normaalseks sain.  Eile tahtsin nutta, aga õnneks tuli enne uni.

Kogu jandi kokkuvõtteks ütlen, et vähemalt 1 ühine soov on meil kõigil – saaks ometi ära Eesti juba, laheneks kõik.

Aga kas 16. õnnestub , ei julge lubada.  Töised asjad on nagu on.  Lainetena käivad need asjad seal ja see on suhteliselt nõme.

Täna kohtasin poes H-d, kes oli suhteliselt positiivselt meelestatud ja arvas, et esmaspäeval tööl kohtume.  Aga tempo tuleb tal küll maha võtta.  Sis käisime ME-ga kohalikus kirbukas.  Tegime kiired järeldused, et kapitaalselt tuleb midagi ette võtta, sest kirbukas müüjaks olnud onu, tundis  huvi kuskandist me Eestist oleme.  :O  :O  Tema käib Tartus ja saab nii mõndagi eesti keelest aru.  Õudus kuubis, varsti ei julgegi kusagil enam omavahel ka rääkida.  :S  :S

Ahjaa, töö juures selgus ükspäev, et üks trükkimsie poiss sai vene keelest aru.  Nimelt N ütles midagi puhketoas vene keeles ja sis tuli sealt ka kohe kommentaar.  Ja lisaks veel “Dobrõi den”  N polnud kade ka, vastas, et päev küll ,aga hea vaevalt.  😀  (seda ka muidugi vene keele)  Aga vaesele mehele oli seda natuke palju.  Nimelt ta kunagi aastakese vene keelt õppinud.  Päris palju nalja sai.  😀

On hea, et need rõõmuhetked veel meie päevadesse mahuvad.  Muidu oleks vist ammu kellelegi füüsilise märkuse teinud.

Ah hea küll, ma ei riku teie päeva rohkem.

Ilusamaid postitusi ei hakkagi enne tekkima kui oleme tiiru kodus käinud, nii et võtke minu blogist puhkus seniks.  😀

Teie, Kõrtsijärgsete meeleolude käes mõnulev Mina.

Yhikamutid@fi vol.29

Seljatatud jälle 1 keeruline-tormiline päev.

Hommik algas väljaütlemistega.  No tõesti-tõesti, ei ole vaja enne 6 köögis  elu eest kapiuksi lõhkuda.  Ja no kui sa väga väga pead, siis võiks teadmiseks võtta, et köögiuksel on imeline omadus – seda saab kinni panna.  Me ärkame nagunii mingil hetkel, niimoodi ei ole üldse tore ärgata, juba 2 hommikut järjest.  :S  :S

Suundusime siis tööle..vaikides nagu meil viimasel ajal kombeks.

Hommik kulges normaalselt, võiks öelda et isegi rahulikult võrreldes sellega, mis pärast “väikest” koosolekut toimuma hakkas.  😀

Ühesõnaga, üldpilt sellest töökorraldusest on siin laias laastus selline, et igaüks leiab omale n.ö. meelepärase töö ja veedab ülejäänud päeva suhteliselt rahulikult selle tööga tegeledes.

Täna aga arvas T, et peaks õige ühe infotunni maha. Kuna ta lahkub kaheks nädalaks puhkama. Tegelikult kujunes infoTUND küll 2-tunniseks, aga see ei oma tähtsust.

Sai siis jagatud ülemise korruse seltskonnaga meie ja N-i nägemusi, kuidas asjad peaksid käima.  Tulemuseks see, et äkki hakkas kõigil kiire.  Kella 11 alates hakkas üks hirmus sebimine ja sahmimine.  N muudkui käis ja seletas igaühele midagi.  Siis korjas kokku tarvikuid, mida vaja tellida.  Mulle anti alluvaks jälle K ja lisati juurde, et vajadusel on ka J minu jaoks olemas.  Seega sain päris jupp aega K-ga mööda tuba ringi sebida ja talle selgitada (enamus käte-jalgade abiga), mis ja kuhu ja kuidas on vaja ikka veel paigaldada, ehitada.  Vahepeal õnnestus mul mõni persoon jälle korraks ära kaotada ning siis kaotatut mööda maja taga otsida.  Millest tulenevalt küsisin T käest majasiseste lühinumbrite kohta ja sain vastuseks, et on olemas täiesti vakantne SIM-kaart, aga see istub kindlalt T-l kodus, rahakotis.  Seega tulevikumuusika.

Lisaks sain teada, et mida iganes vaja on, ikka saadetakse mind K jutule. Näiteks leidsin ,et kätekreemipudel tühi.  Jooksin T juurde ja uurisin, et kust ma seda leida võiks, vastuseks sain itsituse saatel:Küsi K käest!.  😀   Surnud ring, ma peaks mainima . Seda enam, et järgmisel nädalal kolmapäevast peale tulevad JÄLLE tangokoormad ja siis pole K-d võimalik majas pidada.  J nägin ka täna täiesti oma elemendist välja – mees, kes koguaeg rõõmus, laulab ja vilistab või lihtsalt räägib jubevalju häälega, oli täna kahtlaselt morni olemisega.  Küsimusele, et paha tuju?; sain vastuseks, et ta on kuri jah.  Eitea, eitea.

Vahepeal kui olin K tööle rakendanud, jooksin jälle T juurde ja lappasime kataloogi tarvikute leidmiseks.  Korraldasime kodu kuivaushuone ja sauna asjad ning tegime valmis ja saatsime ära minu asunnonhakemuse.  No tegelt läksin ma sinna tuppa ainult korraks, aga lõpptulemusena veetsin seal mingi tunni kindlasti.

Lisaks on mure puuduoleva mehaanikuga.  Lisaks teadmistele peaks sellel isendil olema olemas aju ning oskus seda kasutada ja veel tahe tööd teha.  Vot sellist pärli me vist küll kusagilt ei leia.  Ma olen siin ühte näinud, see on ilmselgelt pohhuistideklubi liige.  Kui mitte esimees/asutaja.  Tal on ikka niiiii savi kõigest ,et …ma ei või kohe.  Lisaks teab N veel ühte, eelmise töökoha kaudu ja too on pmst ka sellist sorti, et pole mille nimel pingutada.  Ühesõnaga kurb aga tõsi, et enamuse probleemidega peame endiselt ise hakkama saama.  Ja sellist kataloogi ka vist pole veel välja antud, kust selliseid ajudega ja tahtega mehi leida.

Ja nagu ikka leidus veidi enne 4 töö, mis pidi kohe-kohe auto peale minema.  Tagamaid selgitades, sain teada ,et tiimitöö oleks tore küll, aga meil on 1 element, kes ilmselgelt keeldub koostööst.  No näis, näis.  Kuna nüüd T-d majas pole ja N ütleb VÄGA konkreetselt välja, mis tal keelel on, siis ma arvan et mingisugune lahendus asjale tuleb.  Mind takistab juurika paika panemisel keelebarjäär, sest inglisega pole sel juhul midagi teha ja toda teist ma endiselt ei valda.

Lisaks olen jõudnud äratundmisele, et see inglise keele oskus tuleb mulle hetkel pigem kahjuks kui kasuks, sest soome keel ei jää ju külge kui mul on võimalus omi mõtteid inglise keeles edasi anda.  :S

Ühesõnaga, tulemas on keerulised ajad.  Ja homme on esimene “vastupuidjooksmise” päev.  Vaatame, kes ja kui palju üle elab.  😀

No pmst ma saan ju kohalikest ka aru.  Kui keegi oleks tulnud meie vanasse töökohta n.ö. õmblejaks tööle ja hakanud kõiki ja kõike kamandama, oleks meil seal korralik mäss tekkinud.  Vähemalt ma arvan nii.

Kodusest elust niipalju, et “leiutati” sealihakonservist “hakklihakaste”.  Rohkem ei taha ma sellest rääkida.  :S  :S

Väsimus murdis, heitsin enne 7 veidiks voodisse, et puhkaks ja nagu aamen kirikus, kui mul juba uni peal, heliseb telefon.  Ma olen ühekorra enne ka proovinud ja tulemus oli TÄPSELT samasugune.  Ei ole mulle puhkamist ettenähtud.  Sest pärast telefonikõnet üritasin ma veel pool tundi, et ma ikka puhkan, aga ei tulnud mitte vähimatki välja.  :S  :S  Eks ma sis tiksun edasi.

Vot sellised lood siis seekord.

Kui ellu jään, kirjutan edaspidi ka.

Teie väsimusest longus Mina.