Archive | aprill 2009

Ka midagi head ses põrgulikult nõmedas elus.

Eilne uudis…üks ülihea uudis maiteakuipikaajatagant – meie pojal on lasteaiakoht olemas meie soovitud lasteaias. 🙂 🙂 🙂
Täna siis kinnitasin oma soovi üle.
Ja maikuus juba koosolek. 😀
Ma pole ikka igiammu ühtegi sellist uudist saanud, mis mul mitmeks päevaks hea tuju teeb. Kohati ei olegi elu päris must, viskab juba heledamat halli ka sekka. 😀 😀 😀
Loodetavasti leiavad ka muud head uudised nüüd tee meie peresse. 😉

Advertisements

Puudv aeg.

Nagu juuresolevalt leheküljelt näha on, pole mul aega. 24h ööpäevas on ilmselgelt vähe, et midagi tõsist teostada. 😦 Tööle, koju, magama, tööle, koju, magama………. On siis normaalne w??
Oleks tarvis ühte keskmise suurusega rahahunnikut..ehk saab siis rihma vähe lõdvemaks lasta. Ahh krt seda teab, mida vaja oleks.
Meelepärasemat tööd ehk?? Ei, ma ei väidagi, et mulle mu praegune töö ei meeldi, aga keskkond, juhtkond ja muud “konnad” jätavad soovida ja eriti kriitikat ei kannata. :S Seega oleks vaja mingit kohta, kus asjad tomiks normaalselt ja loogiliselt.
Iseasi, kas sellist kohta üldse on olemas… Võib olla tahan ma lihtsalt liiga palju. Ja võimatut…

Postkasti pole juba tükk aega midagi ilusat potsatanud. :S

Jee, ta on tulnud!!!!

Inimeseloom on ikka kummaline. oootab pikkade silamdega talve, jõulu ja lund ja külmakraade , et siis paari kuu pärast jälle ohkima hakata, et nõme, nõme, tahan sooja ja kevadet. 😀 😀
Vähemalt selleks korraks on ta siis nüüd tulnud jälle. Hämmastav, kuidas ainult päikesepaiste võib muidu niiii tavalisest tööpäevast nii rõõmsa ja mõnusa päeva teha. 🙂
Vot selline rõõm siis minu hinges!
Homsest algab mul üle piiiika aja seeliku-hooaeg. 😉 😉

Põen alzheimer light’i. :D

Pole siia juba mitu aega kribanud. Peksa mulle. :S
Märtsikuu kokkuvõtteks võib öelda, et lõpetasin selle üle ootuste “toredasti”. Tööl asjad ikka ligadi-logadi ja see käib korralikutl mu ajudele. Seega “kinkisin” märtsi viimasel päeval pärast tööd oma samal kuul uuendatud pangakaardi ATM-ile. Ma pole vist eluski nii tige olnud…ISEENDA peale. :S :S
Astusin töölt turule tükikest liha ostma…pärast seda selgus, et sularaha võiks natuke rahakotti juurde tekkida. Sammusin ATm-i juurde, tegin oma toimingu, pistsin raha rahakotti ja astusin rõõmsalt minema…..alles 20 minca pärast kodu lähedal poe kassas avastasin, et pangakaart on mu hüljanud..
Oi seda kurja vandumist. Tormasin siis oma toiduvaruga koju, viskasin koti nurka ja kihutasin sõna lausumata uuesti uksest välja… ei, valetan, tegelikult sõimasin end kogu tegevuse käigus valjul häälel tropiks. :S :S
Kihutasin siis läbi varakevadise sopa uuesti kesklinna. Küsisin turult ja lähedalt asuvast kauplusest, et ehk on keegi kaardi toonud….ei muhvigi. :S Suundusin siis panka oma muret kurtma…asi lahendati ajutise pangakaardiga ja lubadusega, et kolmapäeval saan uue kaardi. Närvikulu rohkem kui rubla eest. :S Lisaks veel 60 eeku. Uus kaart + ajutine kaart/sularaha väljavõtmine pangast. Nii et minu NÕMEEEEDA alzheimeri arvelt teenib pank omale lisa. :S :S 😦

Töises plaanis….mind ajab tigedaks, et kui mina teen asju, mis ei kuulu minu töövaldkonda (loe: aitan inimest, kes ei viitsi asju endale selgeks teha :S ), siis ma tahaks teada, kas on palju palutud 1 väike “Aitäh!” ??? Kasvõi moka otsast, kasvõi vaikselt, ainult minule mõelduna….aga seda on ilmselgelt PALJU tahetud. Ja iga kord ma luban endale, et see OLI VIIMANE KORD….miks pean ma nii järeleandlik olema??? 😦 😦
Samal ajal inimene teab, et tema tegevus/tegevusetus ei kannataks kriitikapoegagi..miks tam uidu mööda nurgataguseid pealt kuulata üritab ja igasse võimalikku vestlusesse üritab sekkuda. Hirm? Et keegi ütleb kusagil liigse sõna??? Vastik, vastik, vastik. PARANDAGU SIIS ENNAST KUI TEAB, ET LONKAB KÕIKI JALGU!!!!
Mul on SELLEST töökeskkonnast niiii suur siiber. Ma isegi ei tea, kas tahaks nutta või naerda…lihtsalt nii nõme on. :S :S

Ja postkastis pole juba mitu päeva midagi minu jaoks. 😦

Natukene parem uudis on, et õues on päike ja ehk ei lähe poolt aastat, et tänavad ka enam-vähem käidavaks muutuvad. 😉 😉