Inspireerituna…..

…sellest Virge postitusest.

Tööst: Mina olen see üks õnnelik, kel on tööleping lõpmatuseni.  😀  (mu kahel eestlasest kolleegil ka)

Aga see 40-tunnise töönädala korral kuus 2 tasustatud vaba päeva ei lange kokku minu teadmistega.  Nimelt meil on kuu aja eest 1 pekkaspäivä ja kui oled nii tubli, et terve tööaasta on ok, saad veel lisaks pool pekkas’t.  🙂  Nojah, võib ola see erineb ka ametialaselt – pole täpsemalt uurinud.

Arstiabist: Seni pole midagi “täitsa pekki” läinud.  Nii et mingit põhjust kurtmiseks pole. Ise jäin detsembri algul grippi, sisi olin 3 päeva tööl ja kõndimine muutus väga ebamugavaks.  Läksin uuele ringile.  Jõuluvana kingikotist paistis liigesepõletik.  Noh, sain rohud peale, aga 2 nädalaga asi paremaks ei muutunud, siis läksin uuesti arstile ja sain uued rohud peale ja asi sai korda.  Võiks ju loomulikult öelda, et loll arst ja ei pannud kohe õigeid ravimeid …aga ma arvan, et asi ei ole nii must-valge.

Kui poisiga veebruari alguses sama arsti juurde läksime, öeldi kohe, et siin võib olla kopsupõletik ja lollikindlaim valik on haiglas kontrollis ära käia.  Ma olen igatahes seni rahul. Ma pole kunagi arvanudki, et täiuslikke inimesi, sealhulgas ka arste, olemas on.

Haiglasolekust niipalju, et me viibisime lastehaiglas. Kurta ei oska nagu millegi üle. ( kui kurta, siis võiks seda teha 96€ haiglaarve üle, aga las ta jääb.  )

Aeg-ajalt tekkis lisaks igasugusele teenindavale ja meditsiinilisele staffile veel paar klouni. Ning eriti hämmastav oli minu jaoks õde (sanitar või pagan teab, kuidas neid siin õigesti nimetatakse), kelle ülesandeks oligi ilmselt olla meelelahutuse ja heaolu eest hoolitseja….käis ja küsis, kas on mingeid soove..mänguasjade dvd-de, arvutimängude osas (dvd ja mängud olid kataloogis, mis oli igas palatis ja sealt sai siis valida) Nii öelda põhisöögikordade vahel olevad ootekorrad, käidi lapse käest küsimas, mida ta süüa eelistaks.

Tüdruk on käinud 2 korda hambaarstil.  Ei mingeid õõvastavaid kommentaare.
Suitsetamisest: Üldiselt minu tähelepanek selline, et piduses olekus suitsetavad PEAAEGU kõik.  Mittesuitsetajaid peol on väga vähe.

Pidutsemisest: Meie ainukeses kerrostalos on ainukesed TÕSISED peoloomad poolakad.  Aga noh, meil on ka väike maja ja 50% vanemad inimesed.

Jooki ostetakse kohalikust poest ikka hoolega..õllest käib jutt, eksole.  Sest lähimasse Alkosse on 40 km. Ja noh, reedel pärast tööd poodi minnes võib saada aimu, et reedel on KOHUSTUS juua.  Ei tea, miks.

Joogised soomlased on olenevalt isendist, väga erinevad.  😀  Tuttavatest (töökaaslastest) võin täitsa vabalt leida mõlema äärmuse esindajaid.  Õnneks olen ebameeldivatega vähe kokkupuutunud.  Kõrtsis olen selle aasta jooksul ikka käinud. Jaah, joogine mees on nõme, aga sellest enam häirivad mind siin joogised naised,kes joovad baaris sellise tempoga nagu kardaks, et õlletünnist võib keegi teine rohkem saada. Ja siis need janused naised muutuvad haigelt armukadedaks (kui juhtub koos mehega olema, eksole) ja seda ka õhu peale, mida mees hingata julgeb.  😀  😀  😀  Aga üldiselt on siinkandis üsna rahulik kontingent baariõhtutel.

Jalgrattad: Jaah, neil on savi, milline see välja näeb, peaasi, et endal hea oleks.  Ja muide ühel päeval aknast välja kiigates tabasin end konstanteerimast fakti: et kui Soomes on talv, siis soomlane ei kõnni. 😀  Tulenevalt nähtud vaatepildist, et lähedalolevalt kaukalolt hokimängult lahkus poiss tõukekelguga.  Et nad siis kas suusatavad, uisutavad või sõidavad tõukekelguga… noh paljud sõidavad autoga ka. Suvel sõidavad nad siis jalgratastega,vähe vanemad isendid potkupyöra’dega (tõukeratastega, mis tegelikult meenutavad tõukekelkusid, milledel on rattad)

Riietusest: Jaah, täpselt, seljas see, mis näppu juhtub.  Samas ma võin töökollektiivi põhjal ka väita, et esineb mingi tagasihoidlikum %, kes ikka vaatavad, mis seljas-jalas on ja jätavad ülikonna kõrvale punased tennised ja erkrohelise suusamütsi panemata.  😀  Kahjuks (või õnneks?) pean tunnistama, et olen ilmselt ise ka õppinud vabamalt võtma. Samas ma ausalt leian, et väljaveninud dressipüksid ei sobi ka tööle jalga, isegi kui sa väidetavalt ennast nendes LIIGa mugavalt tunned.  Lihtsalt ebameeldiv ja minu jaoks veidi nagu lugupidamatu kaaskolleegide suhtes.  Miskipärast mitte ükski naisinimene töö juures ei kanna nimetatud riideeset.  Õnneks ei ole meil see olukord seal lootusetu, sest patoloogilisi dressipüksi-inimesi on pmst mingi 9-10% töötajaskonnast.  Ja õnneks puutun ma nendega ka väga vähe kokku, seega elan üle.  😀

Sellest, et avalikus kohas (baar-söögikoht) ma sellist “riietumisstiili” ei tolereeri üldse, ei hakka ma üldse rääkimagi.  No ja poes näeb ka igasugust….

Samas on ka väga-väga hoolitsetud ja viisaka väljanägemisega inimesi päris paras hulk. Nii et kõik ei ole päris must-valge.  🙂

Koertest-kassidest:  Mulel on jäänud mulje, et soomlased eelistavad koeri lemmikutena.  Neid võib lausa kolmekaupa perenaisega jalutamas näha. Siin on meil neid hulgi kuigi koht on väike.  Kasse olen ka näinud, aga need enamuses kõnnivad omapead.  Selest hoolimata ei ole hulkuvad, omanikud on tuvastatud.  Seega ma luban endal arvata, et hulkuvaid lemmikuid siin väga ei kohta.  Linnades võib pitl muidugi totaalselt erineda.

Mis puutub kodututesse või paadialustesse või asotsiaalidesse, siis siinkohal pean mainima, et meil siin on mingid sellised alaliselt olemas.  Nad ei ole küll KODUTUD – neil on (vist) mitme peale 1 majake, kus nad pesitsevad kui ilm ei luba bussipeatuses vedeleda.  Aga muus osas on täpselt nagu kodumaisedki.  Õlleringi järgi võiks vist isegi kellaaega õigeks keerata ja poodi minnes proovin tempot sättida vastavaks kui juhtub kusagil mõni silmapiirile jääma.  Sest see lehk on ikka üsna väljakannatamatu ja sellisega koos suhteliselt väikeses poes viibida ei ole just meeldiv.  :S

Aga siis minu arvamus soomlastest:  Välimusest veel: Augustamise ja rõngastamisest rääkides – see on asi, mida ma tõesti jälestan.  Eriti koledad on need väljavenitatud kõrvalestad…öäkk.  Pikajuukselisi mehi on Soomes kindlasti palju-palju rohkem.  Äkki tuleb see sellest, et nad ei raatsi raha juuksurile raistata? Või neil on lihtsalt savi?  Ma kahtlustan viimast.  😀  Habemed või habemetaolised asjad on väga in.  Jällegi mulle mittemeeldiv asi ja kahtlustan, et asi mugavuse (laiskuse?) taga.  Muide kui me tööle tulime, siis meil oli seal paar “elementi” – ühel oli lõua otsas “kitsehabe” ja see oli veel juuksekummidega kinni köidetud.  Teine omas “pikki” juukseid.  Juuksed peaaegu õlgadeni, aga nii hõredad ja õhukesed, nagu öeldakse 2 karva 3 reas. Nüüdseks on mõlemad “puudujäägid” juba peaaegu aasta jagu kadunud olnud.

Suhtumisest, tolerantsusest, abivalmidusest:….ma ei tunne ennast siin nii hirmus võõrana.  Ma võin päriselt ka öelda, et mind on siin väga hästi omaks võetud ja mingeid tõrjumis-ilminguid ei ole esinenud.  Alguses olin ilmselt huvitav “nähtus” nagu tüdrukki kui koolis n.ö. näpuga katsuda taheti koguaeg.  😀  Lasteaias on poja natuke nagu kasvatajate lemmikki, sest ta ei ole kakleja-rahmeldaja, pigem selline rahulik ja üksi nokitseja.  Ja see ei tulene 100% võõrast keskkonnast ja keelest vaid ta ongi selline laps, kes võib tunde üksi mängida ja oma mänguasjad kõik rääkima panna.  🙂

Samas tutvusin hiljuti ühe endast veidi noorema naisinimesega(soomlanna), kelle vanem võsuke käis minu pojaga ühes rühmas.  Kiusamise tulemusena ta enam seal ei käi.  Nimelt kolis see ema oma kahe lapsega (poiss 4 ja tütar 1a ja 8 k) pealinnast siia ca poolteist aastat tagasi ning senimaani leiab ta, et teda pole kohalikud omaks tunnistanud. Ma võin ainult aimata, miks, aga kuna ma tegelikku põhjust ei tea, siis ma jätan selle sinnapaika.  Kuulates tema juttu, jõudsin ma äratundmisele, et mul tõeliselt vedanud.

Ma ei ole mitte kordagi tundnud, et mind koheldaks kuidagi halvemini, sest ma pole soomlane.  (ametiasutustest olen ma sellise veidra jarrutamise põhjenduseks pidanud küll oma päritolu Kelaga seoses, aga see on ka ainuke koht seni)

Ja mul on kogemusi natukene..noh on. Maistraat 3 korda.  Politsei 2 korda.  Kohalik terveysasema….  hmmm…. enda ja poisi korrad kokku teeb juba kümmekond vist küll. Sealjuures 2 erinevat arsti, terveyshoitaja, laborandid.  Töökoha poolt lepinguline terveysasema…2 korda.. 3 erinevat “teenindajat”   Nüüdseks ka lisaks 3-päevane haiglakogemus (Tamperes), Kela-takso kogemus on ka ja väga meeldiv ja ok suhtumine/suhtlemine.

Nüüdseks julgen öelda, et suhtlemine enam halvemuse poole minna ei saa, sest keel tuleb märgatavalt.

Lisaks olete te ka arvatavasti kursis, et mul on tööl üks suhteliselt talumatu kolleeg (kelle kohta käiks ilmselt väga hästi laulusõnad: Ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on NSVLiit.. viimase aja mõtteminutid ongi mind selle tulemuseni viinud, et inimene on selline, sest ta ei tea, kes ta on ja kuhu ta kuulub). Ja ma ei suuda ka nüüd, aastase siinviibimise järel, näha neid soomlasi, kes mitte kunagi ei aita.  Keeravad selja.  Ma vist pole selliseid näinud kuigi elame ju ühes asulas.

Nimelt istusin ma ühel ilusal esmaspäevahommikul oma kalli kodu õuel autoga kõhtupidi lumevalli otsas.  Ja mu kallis Pamela keeldus liikumast edasi ja ka tagasi.  Noh..mul ol ika väike labidas, aga mõneminutiline rahmeldamine tekitas järelduse, et see ei toimi.Mis siis ikka, märkasin, et kõrtsi kõrval traktor tööhoos.  Läksin siis sinna ja rääkisin probleemist.  Tuli ja leidis kabiinist koormarihma ja vedis meid lahti (poja oli ka autos). Oleks võinud ju esteks: ignoreerida müriseva masina kõrval “esinevat” naisinimest.  Mitte peatuda. Variante on palju.  Aga appi tuli.  🙂

Loomulikult olen ma 100% veendunud, et tolle kolleegi probleem tuleneb vanarahva ütlusest: kuidas koer külale, nii küal koerale.  Pärast 14. veebruari olen ma täiesti veendunud, et seda inimest ei aita mina ka enam mitte milleski ega mitte kunagi. Mulle ei meeldi kui inimesel puudub argumenteerimisvõime ja “enesekaitseks” saadetakse inimesed igale poole.  Pärast seda pole tal minu näo ette enam asja. Ja loomulikult ei soovi keegi aidata kui ta pärast teadmata ajaks näiteks v**** saadetakse.  Kes olekski…. ma arvan ,et ka eestlased mitte.

Telekast: Ma vaatan ikka üht-koma teist.  Hetkelemmik on The Voice Of Finland. Noh, aeg-ajalt kui õnnestub pihta saada, vaatan mõne krimisarja/-filmi.  Uudised on ka vaateväljas.  Poja vaatab Kakkoneni pärast lasteaiast kojujõudmist.

Päris lootusetu ei ole.  Alati on ju võimalus Usa komöödiasarju vaadata.  😀  Ja lõppude lõpuks, kui midagi vaadata pole ,võib teleka rahus puhkeasendisse jätta ja raadiot kuulata.  Sealt tuleb küll palju palju kohalikku muusikat. Aga mulle meeldib.   Eestis on omamaine muusika ikkagi tahaplaanile tõrjutud.

Liiklus: Ma arvan, et siinne liiklus on ikka kordades normaalsem kui kodumaine. Tallinnas sõites muutun ma väga närviliseks, aga Helsinki läbimine on emotsionaalselt kergem.  🙂  Meie (kohalikud eestlased) oleme siinse teega küll väga rahul (silmas peetud trajektoori kodu-töö-kodu), aga soomlase jaoks on see tee liiga kitsas, liiga pime , liiga konarlik jne.  😀  Noh, ilmselt mitte iga soomlase jaoks, eksole. 😀

Lisaks veel veidi internetiteenusest: Minu jaoks nii kummaline, et piirkonnad on teenusepakkujate vahel ära jagatud.  Pidasin siin plaani ,et äkki oleks mõttekas mingi püsikas koju sebida, aga pärast väikest uurimistööd mõtlesin ,et las ta veel olla.  Meil siin nimelt 2 teenusepakkujat: Sonera ja Tampereen Puhelin OY.  Esimene pakub peaaegu kõige kallima hinnaga ühendust üldse ja lisaks tuleb tehnika täie rauaga osta.  Teise kohta on praegu andmed natuke segased, sest kodukal olemas soodukas…. ja üsna ilus.  Ainuke häda, et väidetav soodukas pidi kehtima ainult jaanuarikuu.  Nii et… ma olen nõutu ja jätkan saunalahti netitikuga.  Kusjuures saunalahti püsikas oleks niiii soodne ja lisaks seadmed (nojah pmst käib seadmete puhul reeglian jutt ruuterist või modemist) tasuta.  Aga nad ju ei paku oma teenust siia.  :S

Ma ei saa aru, mil moel see konkurents siis peaks tekkima?  Hmmmm  …..

 

Heaolu: Siinkohal ma räägiks oma nägemusest, miks soomlased mõnes asjas on Eesti arengust maas.  Ma arvan, et see ongi see heaolutunne.  Kui tundub, et mul on juba piisavalt hea olla ja ma ei vaja enamat, siis jääbki areng seisma.  Ja nii nad elavadki.

Neid ei sega, et nad ei saa iga kell facebooki…..  Ausalt ma olin üllatunud kui minuni jõudis teadmine, et siin on paaaaaalju inimesi, kes teavad arvutist sama palju kui lehm lennuõnnetusest.  Ja ma ei räägi pensionäridest ju.

Neid ei sega, et nad peavad maksete tegemiseks panka minema…võib olla sellepärast ongi niipaljudes väikestes kohtades niipalju pangakontoreid säilinud?  Meil siin on näiteks kaks pangakontorit.  Aga elanikkond on kusagil 2000 ümber (talveperioodil).  Suvel number väidetavalt enam-vähem kahekordistub.

Neid ei sega kui kasutatav mobiiltelefonimudel pärineb 90 aastatest.  Ühesõnaga, nad oleksid nagu maalähedasemad….  (Ärge unustage ,et ma ei ela linnas, eksole!)  Vahel ma isegi imestan, et nad oskavad poes kaardimakseterminali kasutada. 😀

Nad on mugavad.

Võrdluseks tekkis mul üks mõttepoeg ühel täiesti tavalisel päeval.  Nimelt on inimesed pidevalt hämmeldunud, et ma teen ise leiba, et ma koon ise sokke, kindaid, õlasalle, et ma paigaldan ise kodus pesumasina, et ma likvideerin ise ummistuse (kui õnnestub, eksole), et ma ise ühendan ja paigaldan laelambi, et ma teen ise lihapallid (kui ma võiks neid ka valmiskujul poest osta) jne kindlasti on veel midagi, mis mulle praegu ei meenu.  😀

Siis sellel tavalisel päeval läksin ma poodi ja ostsin kerrosjogurti.  Avasin selle, maitsesin pealmist osa, siis segasin kokku ja mõtlesin: see on just õige jogurt eestlasele – ta saab selle ise valmis teha.  😀  😀  😀  Sest topsis on põhjas moos ja peal pmst maitsestamata jogurt.  😀  😀

Kogu mu mõttetu pika heaolu-loba point on, et soomlane on minu nägemuses inimene, kes on täpselt nii mugav kui tal lastakse olla.  Teeb täpselt nii vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vajalik.  😀  Vähemalt selline mulje on mulle seni jäänud.

Ja lisaks tundub mulle ,et soomlast eriti ei huvita “mida teised arvavad”  Noh nagu meil kipub olema, et sa ei või nii teha, sa ei või sinna minna, sa ei või seda kõvasti välja öelda, sest mida teised arvavad…… Ja jällegi toonitan: see on minule jäänud mulje.

Teised ei pruugi minu arvamust kohe üldse jagada ja ei peagi. Mitte üheski punktis muide.

🙂

Ma olen nüüd jube väsinud, sest ma pole nii kaua nii palju kirjutanud.  😀

Käsitööst ja muud lisajuttu proovin ka mingil päeval siia ikak panna.  Valmis sai salajane Monica.  Aga nüüd vaja veel viimistleda.  2 teist salli on ikka pooleli ja kolmas (jälle vähe salajane) ootab alustamist.  🙂

Aga sellest kõigest veidi hiljem.  Tänaseks peaks lugemist ja mõtteainet jaguma.  🙂

Teie pidevalt eemalolev Mina.