Tag Archive | lasen auru välja

Mõtisklused siit ja sealt……3 aastat hiljem…

Hei!

Et kõik kohe ausalt ära rääkida, alustan sellest, et olen teadlik enda ebanormaalsusest. Nimelt tuletas näoraamat mulle meelde, et ma olen kolm aastat tagasi arvamust omanud. Mis veel hullem, selle ka blogisse kirjutanud.  😀 Seega ma lugesin omaenda blogi.

(muretsemiseks pole siiski põhjust, sest aeg-ajalt ma isegi “upun”omaenda blogisse ära)

Lugesin ja mõtlesin, et ega tegelikult karjuvalt palju polegi muutunud….või siiski?…

Töötan….jätkuvalt ja ikka veel samas kohas.  Elan ikka veel samas korteris, mina ja mu järelkasv.  Suve lõpul tekkis meile kaks lemmikrotti ka.  ☺

Teen käsitööd….tõenäoliselt rohkem kui tol ajal.

Järelkasv on haridusteel edasi liikunud, vanem gümnaasiumis, noorem teises klassis.

Poole kohaga meesinimese vabastamine on ehk kõige suurem muutus. Mina ja minu suured nõudmised noh.  4 aastat ja ei mingit arengut.

Minu mõistus sai otsa ja lõpetasin lootmise ära.

Olen peaaegu kuu aega oodanud kohalike arvamusavaldusi teemal, et nii ei saa sisserännanu kohalikuga käituda jne….  senimaani pole miskit kuulda olnud.

Kahel viimase nädalavahetuse õhtul, erinevates seltskondades ja erinevatel üritustel, märkasin oma üllatuseks hoopiski, et mu ümber on kuhjaga inimesi, kelle jaoks see oli täiesti enesestmõistetav lahendus.  Ma ei tea, kas te teate seda tunnet…kui süda täitub sellise Erilise Soojusega…..  Ma ei oska seda kuidagi teisiti kirjeldada…see on lihtsalt selline peaaegu-nutma-ajav-tunne.

Siinkohal meenutan taas oma 3 aasta tagust arvamust, et olen siin “võõraste” keskel rohkem oma kui sealpool vett “omade” keskel.

Vahemärkuseks pean tunnistama, et päris mitmel põhjusel pole ma ka viimasel kahel  aastal sealpool vett käinud.  Lihtsalt mõte, et ohverdan enese puhkusest nädala ja täidan selle nädala jooksul vähemalt 3 erinevat rolli, on olnud nii talumatult nõme, et püsin pigem siin ja tegelen endale meeldivate asjadega.

Tuleva aasta osas ma otse loomulikult lubadusi ei jaga – aeg näitab.

Nagu mu blogiveergudelt kindlasti juba ka näha on olnud, on käsitööseltsiga liitumine mu ellu omamoodi rütmi toonud…..või noh ütleme nii, et “hooajad”  😀

Hetkel on käimas Jõulutuuri – hooaeg.

Ka käsitööliste seltskonnas on inimesi, kellest on saanud väga head kaaslased.  Aeg-ajalt olen lausa hämmingus kui keegi ootamatult kallistama tuleb..

Ning samast seltskonnast ühe inimese kooseluvõitlust kõrvalt vaadates, küpseski minus pool aastat tagasi otsus, et kui senimaani pole kooselamine Poolikut huvitanud, siis mind ka ei huvita.  Teema sai maha maetud, sest nägin kõrvalt kui palju jama ja vaeva nägi teine inimene oma elust diivanikaunistuse kõrvaldamisega. Otsustasin, et sellist jama mulle ka vaja pole.

Aeg-ajalt on tore oma Terve Mõistusega kokku saada.  😁 Pean muidugi saladuskatte all tunnistama, et me ei kohtu just liiga tihti.  😐

Mis selle pika ja hüpleva postituse mõte on….?  Ei mina tea…. kirjutasin lihtsalt mõned kaootilised read, et kallid lugejad igavlema ei peaks.  😜

 

Küsimuste-vastuste rubriik on kommentaaride osakonnas.

 

Aitäh ja ridadeni!

*läheb nüüd salli pilte sorteerima*

 

Teie kaootiline Mina.

 

..gaahhh…

…neetud kohalikud teevad loomkatseid inimestega töö juures …või vähemalt mulle tundub nii..  Kuidas muidu seletada, et tööruumis on permanentselt 17 pluss-kraadi ja iga väiksemgi kanga liigutamine tekitab vastikult külma õhuliikumise…  Juba mõnda aega olen üritanud meenutada, et kas eelmisel talvel oli ka nii külm…ja siis pika ajugümnastika peale meenub, et ma olin pisikeste kõrvalepõigetega peaaegu kevadeni permanentselt haigena kodus.  Nii et kust pagan ma peaksingi teadma, mis eelmisel talvel oli.  Juuni alguseks oli igatahes juba inimlikult soojad tööruumid.  😀

Aga kõige selle toreda külmetamsie tulemusena on mul nüüd arvatavalt tore ja vahva nohu..pea on vatist ja silmad koos laubaga valutavad üksmeelselt….  Päris ausalt öeldes lootsin täna koju tulles, et ehk on juba palavikupojakene ka, aga võta näpust.  Noh eks ma siis lähen homme jälle.

Jajaa loomulikult võib ju öelda, et pane rohkem riideid selga… aga see pole mingi töö tegemine kui ma olen kurgumulguni sissemässitud ja ei saa end vabalt liigutada.  PUNKT.

 

Tatistan siis edasi ja vaatan Vaalasaarte Maria ära ning kobin teki alla.

 

Teie, tatine ja nördinud, Mina.  😦

……

Millest me siis täna räägime?

Räägime näiteks sellest, mis mulle meeldib või ei meeldi…

Eelnevast lausest järeldusi tehes, võib nüüd selle postituse siis soovi korral vahele jätta.. 🙂  Mitte paha pärast, ma lihtsalt üritan teie kallist aega säästa – seda pole mu meelest mitte kellelgi ülearu.  🙂

Mulle ei meeldi inimesed, kes näevadki kõike ainult ja ainult oma mätta otsast ning enamus ülejäänud persoonidest ja nende tegemisedki on täpselt sama tühised kui tühjad õllepurgid…  Viimasel ajal tabab mind üha sagedamini soov olla ja elada kusagil mujal (eemal rahvuskaaslastest)……  Jälle, ütlete te!  😀  Loomulikult, sest mu jõulu-/aastavahetuse-puhkus (olgem ausad, see oli ikka sigalühike kaaaa  😦 ) on ju jälle läbi.   Ning läheb veidi aega kui mu teatavate ilmingute vastu võidelda suutev immuunsüsteem endisel võimsusel tööle hakkab.

“Naabrist parem @ Luopioinen” on ka uue aasta saabumisega jälle tuure kogunud…  Ühes korteris elavad, ühes kohas täpselt sama tööaega omavad persoonid käivad iga jumala päev mõlemad oma autodega tööle.  Kohalikud on juba esimese nädala jooksul mu “küljeluule” suutnud asja kohta ülekuulamise korraldada.  😀  Naljanumber….  Aga et reel püsida, hakkame ilmselt varsti sama stiili harrastama…. sest ei saa ju alla jääda.  😀  😀  😀  😀  😀  Lisaks selgus täna, et teine korterikaaslane tuleb uuel ringil ka värskelt ostetud masinaga tagasi… (Ford ei ole auto….tsitaat ta oma suust, aga paraku see talle nüüd hangitud ongi).

Tööl juhtub ka… noh ,nagu ikka…..uuel aastal uue hooga….  Ja järjekordselt pean tunnistama…tegelikutl ma olen väsinud sellest…  Lihtsalt keeruline kui selleks, et “pop ja noortepärane” olla, peab kellegagi tül norima..  Pool sajandit eluiga ei anna ikka mingeid garantiisid…või on “tarkvara” väga-väga aegunud juba ja ei funka enam piisaval tasemel.   Nojah ja kuna noritav jooksis kitule ja mitte üksikisiku peale vaid “virolaste” peale, siis teadagi, jäeti nüüd mulje (vähemalt mulle), et ma olen millegi eest vastutav.  PIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKKKKKKKSs  Ühesõnaga, pärast kitumist tuli “Bomo” minu masina ette ja pidas loengu teemal: Homme saate igaüks oma “mured” ainuisikuliselt ära rääkida.  Nii et tehke ettevalmistused.  Daahhh

OK ma olin siis järgmisel päeval esimene “kutsealune”   Marssisin “Bomo” juurde tema kutse peale ja küsisin, et mida ma tema arust sellest eilsest asjast peaks teadma kui kogu kammajaa toimus teiselpool ust ja ma istusin masinas ning tegin tööd….  Vahtis mind hetkeks nagu vasikas uut aiaväravat…  Ahah..nojah…aga et see asi on ju juba varem siin alguse saanud … Loomulikult…  Ok pidas oma “mäejutluse” maha ja ma võtsin  ka sõna…. Et kui inimene lihtsalt (ainukesena kogu ~40-pealises kollektiivis muide) hüüab kaastöötajatele välja tuusikuid suguelunditesse, siis kas tema meelest on see nagu üleüldse normaalne w?  …Sain teada, et meil on väga erinevate sotsiaalsete oskustega inimesed tööl….et samas mõni ei räägi üldse midagi ja ega see ka parem pole… MÖHHH?????!!!! Et pigem ropenda ja sõimle, peaasi, et midagigi räägid???  😀  😀  😀 😀 😀

Ütlesin ausalt ära, et enda seisukohast, mina selliseid asju ei andesta, eriti kui põhjust nagu polegi või on see pigem lapsikult, lollakalt naeruväärne…  Lisaks kõigele pole mul kombeks sellisele tasemele küll laskuda, et samaga vastata…  Mis ilmselgelt ei tähenda, et ma parem inimene oleks, eksole…  Edaspidi saadan ka “Bomo” möödaminnes V**** ..noh kui tuleb selline tuju ja parasjagu sobiv hetk.  :S

Järgmiseks suundus teema sinnakanti, et see asi tuleb kuidagi “kontrolli alla” saada enne kui sellest mingi suurem jama tuleb…  Esteks mainisin, et mul on savi…ma võin täiesti vabalt kõrvaklappide taga veeta omad päevad ja kõike ignoorida..ihan sama…..  See ei pidavat sobima….  Seletas ja seletas…seni kui mul tekkis tunne, et ta eeldab minult selle “lasteaia” ohjes pidamist…  Küsisin, et mis ta eeldabki, et ma hakkan “korda pidama” …sain jälle eitava vastuse… Ühesõnaga, ma eriti ei saanudki midagi aru.  😀   (peaks vist keeleõpikud ja sõnaraamatu jälle välja otsima   😀  )

Järgmiseks küsisin, et kuidas ta kujutab ette oma asjade arutamist kahe teise persooniga kui neil keelebarjäär (või on see mõnele lausa keelekarjäär  😀 )… sain pakkumise tõlgiks olla, mille tänulikult tagasi lükkasin…  Põhjendusega, et ma pole piisavalt erapooletu kogu selles teemas.  Seepeale sain teada, et tema küll ükspäev nägi mingit vihjega silti “Tulkkauspalvelu A***** J******* OY”   Noh, esteks polnud see minu “avaldus” ja teiseks oli see ainult hetke sündmustest ajendatud “idee”  😀

Teiste persoonidega pidas ta siis ka oma jutlused maha …. kogu jutluste kogumikust jäi kõlama mõte: et kui järgmine kord kuhugi saadetakse või mingeid nimesid “jagatakse”, tulge kohe mulle (“Bomole”) ütlema…   Karju appi…  Äkki jätaks üldse sellised “vestlused” ära?  Aga noh kuna tülis on n.ö. 2 poolt ja ühele poole pole võimalik eriti midagi selgeks teha  (nähtud, tõestatud), siis mis “Bomol” üle jääbki  – proovib teise osapoolega õnne.  Pähh, noh, õnneks on mul olemas toimivad kõrvaklapid.

Talviloma tuleb veel paika panna..kardetavasti “vabatahtlikult” veebruarikuusse.  Aga eks näis.  Kuna ma eile tööl ei olnud, siis ei teagi ,mis sellest asjast sai.  Näeb esmaspäeval.

Täna suundusin siis oma lugemisprille ära tooma….  linna, Prisma keskusesse.  Kell 12.40 olin kohal, võtsin oma prillid…natuke tundus, et peaks vetsu minema, aga arvasin: küll jõuab… Vot jama, ei jõudnudki…. sest kui ma olin Prismas just mõningad vajalikud kaubad tuvastanud (tegin n.ö. hinnauuringut), küsinud müüjalt lambipirnide asukohta, sinna osakonda ka kohale jõudnud ja pirnid kätte võtnud, lahkus elekter… kogu poest… korraks andis minuti pärast lubaduse, et ehk ikka, aga ei ….  “Surnud”.  Ootasin veel veidi, kaaskannatajatega nalja heites teemal, hästi et just leidsin omale elektripirne.  😀  Siis mõtlesin, et ehh…lähen siis teise asutusse… Ja juba tuli ka krappidest avaldus, et vaevalt elekter niipea tagasi tuleb, kel ostusoovid, siirduge kassasse, enne kui sealtki elekter lõpeb.  🙂

Õue suundudes tundus mulel, et üle parkla asuv Tokmann on ka kahtlaselt “hämar” (aga see oli järgmine vetsuvariant, mis mulle pähe tuli)…siiski läksin ja pealegi olin veendunud, et need vähesed “must-have” ostud saan ma ka sealt kätte..ehk odavamaltki.

Noh, tegelikult oli elektriga seal sama lugu.. .ainult selle vahega, et teadmatust oli neil rohkem.  😀  Jagasin siis neile natuke infot Prisma suhtes. Vetsu läksin ikka… “käsikaudu”.  😀    Kahju, et ei taibanud taskulampi kaasa võtta (ärge seda mu “küljeluule” öelge, sest tegelikult on mu temapoolt pandud KOHUSTUS taskulampi igalpool kaasas kanda 😀 ).  Nüüd võin öelda, et see “ole-valmis-igasugusteks-vahejuhtumiteks”-suhtumine “küljeluu” poolt on aeg-ajalt ikka väga õigustatud kuigi sageli tundub mulle kergekujulise paranoiana.  Ma lihtsalt ei ole nii ettevaatlik inimene.  🙂

Siis läksin shoplema (on ju lahe sõna  😉  ).  leidsingi kõik asjad… paaril hetkel oli kiusatus muud ka näppida, aga kuna poes oli piisavalt pime, jäi mul rahakotti mitu eurot alles.  😀   See viimane tähendas nüüd seda ,et POLE HALBA ILMA HEATA:  😀   Mul oli au olla viimane Tokmanni klient – minu selja taga pandi uks lukku ja olukorrast teavitav silt uksele.  Järgmistele potentsiaalsetele klientidele pidasin lühikese selgitava tiraadi ja lisasin, et parklagi ju täitsa tühi….  Noh nad olid jah natukene imestanud, et miks parkla tühi on.  😀  Elekter oli päris suure karega ära… kaks lähemat fooriristmikku olid ka pimedad.. Õnneks keegi mind ja mina kedagi ära ei mõlkinud.  😀

Vot selline põnev laupäev.  😀   Et kokkuvõttes (koos sõiduajaga linna ja tagasi = ~1t30m) kulus mul tripi peale 4 tundi, millest pool tundi raiskasin poole maa peal asuvas toidupoes.

Niipalju siis “lihtsalt millestki”.  😀

Käsitööst vaid niipalju, et kroonikirjaga rätile kulub mul ikkagi rohkem kui 100g  32/2 jämedusega (olematu mälu ei luba jämeduse numbris kindel olla, aga ma arvan et see on õige) meriinolõnga, kahekordselt küll….  Sedasama valget või äkki oli ta nat.valge olen nüüdseks kaks korda “alustanud”, ehk et 5.jaanuaril alustasin, tegin 9-sed nupud ja 30 (mustri)rida enne lõppu (11.jaanuaril) harutasin “nuppude-eelsesse” staadiumisse tagasi.  Nüüdseks olen 7-ste nuppudega jõudnud samasse “harutamise-punkti” ja tulemus on …nutma ajav… Ilmselt harutan uuesti üles ja teen veel väikseid töötlusi…  Nuppe küll vist 5-steks ei anna teha, aga serva pealt annaks natuke “nöörida” jne….  Samas pole ma kindel, et ma enam sellest lõngast seda uuesti tegema hakkan…. Kaua võib!  Praeguseks on töö lihtsalt silma alt ära peidetud.  Käsil on hoopis KidSilkist õlasall (lisaks peaks tulema ka veel barett…jummel kuidas ma seda sõna jälestan  :S )…  Juba ainuüksi lõngale peal vaadates käisid külmajudinad üle selja: mis siis kui miski viga peaks tulema ja harutada vaja?!  :S  Nooh, pean mainima, et nii umbes 5 rida olen harutanud küll juba ja olen veel elus kuigi “normaalse” lõngaga oleks ma ilmselt sama ajaga valmis osast vähemalt pool üles harutanud.  Jällegi: kõik, mis mind ei tapa, teeb mind tugevamaks.  🙂

Ühesõnaga…. ahjaa, kuklas kummitab lasteküla heategevusprojekt…  poes näppisin sokilõngasid, aga siis meenus, et sokkideks peaks mul ikka kodus ka piisavalt olema.  😀  Hea kui mõistus vahel kodus käib.  😀  😀 😀   Seega kui ma oma mohääri-sõjast eluga välja tulen, kavatsen “närvide rahustuseks” sokke treida.  🙂

Tervise suhtes vingun ka natuke…ma ikka ei sobi siia külma kliimasse…. liigesed annavad tunda…. 😦  Noh, vanadus.

KP-lt (Anita käsitööaida kaudu) on varsti tulemas natukene sukavardaid.  😛

Aga tegelikult on elu suht-koht lill.  Ja ma olen ikkagi õnnelik…omaenda elu ja tegemiste üle…  Isegi kui see võib tühine paista mõnest küljest, ehh , mis siis ega ma ei pakugi oma elu kellelegi teisele elamiseks….teistele jäägu ikka nende elud ja toimetulemine.  🙂

Tänase õhtu veedan varraste ja mohääri seltsis…

Kallistan kalleid lugejaid!!!

Teie, kaugeltki mitte normaalses tujus, Mina.  🙂

p.s. Ahjaa, geelküünte tegemise võtsin ka ette …. täitsa teostatav.  😀 

Mõtisklusi siit ja sealt….

Alustuseks märgin ära, et järgnev on rangelt minu isiklik arvamus, teemaarendus, mis ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile.  Väga vabalt võib ka lugemata jätta – te ei kaota mitte midagi, pigem võidate veidi oma isiklikku aega.  🙂

Mul tuli idee, et mu peas on mitmeid mõtteid, mis tahaks välja pääseda ja ilmselt tuleb need siis maha laadida… muidu segavad keskendumist.  🙂

Hetkel tekkis kummaline mõte, et nagu ühel mu teisel tuttaval, võttis minugagi 1.advendil ühendust üks ammune sõber.  Meie suhtlemine piirdub tähtpäevadel õnnitluste saatmisega sotsiaalmeedias ja ei midagi enamat.  Varemalt suhtlesime me rohkem…või noh, ütleme nii, et peaaegu 10 aastat tagasi kui me tutvusime.  Tol ajal suhtlesime me ka peamiselt netiteel, aga igapäevaselt ja peaaegu sõltlaslikult.  Paraku lõppes see meie suhtlemine tema abiellumisega.  Noh, eks mõned inimesed poogivad ikka teisele poolele omi vigu külge ja kuna ma ei vihka sõpra, jätsin talle võimaluse ise ühendust võtta, kui tal peaks selleks soovi olema.  Kahjuks selgus, et isegi sünnipäevaks ja uusaastaks või mis iganes tähtpäevaks saadetud sms-id on kellelgi pmst petmine, siis jäi ka see kanal suletuks.  Paranoia, eksole.  :S

1. advendil sain soojad soovid ja paar sõna “small-talki”.  2.advendil sain jälle soojad õnnitlused ja veidi juttugi….

Kummaline olek tekkis….  ega ta ometi minuga suhtlemisest puudust tunne?  Inimesed on imelikud…. ja jällegi saan tõdeda, et ma olen piisavalt tugev ja rahul oma eluga, mistõttu sellised seigad ei mõjuta mind enam nii nagu vanasti.  🙂   Aga heameel on, et ta ikka veel peab mind sõbraks.  🙂

Eile juhtus veel 1 huvitav seik: nimelt mu vend, kellega ma pole teatud põhjuselt …nooh, aasta võib julgelt öelda, suhelnud, võttis minuga ühendust…  Küsimus ikka temale isikupärane: Kas sa oled ikka veel Soomes w?  😀  😀  😀

Paraku küll.  🙂

Lobisesime veidike, sain teada, et võttis jalad selga ja kadus koduvabariiki tagasi…väidetavalt töö pärast, aga ma julgen kahelda, kas see on ikka ainuke põhjus…  🙂   Oma isiklikust elust olin sunnitud veidi paljastama…. mitte, et ma teaks mismoodi ma peaksin kirjeldama inimest, kes mu kõrval (poole kohaga) kulgeb…  Ma pole seda kunagi osanud.  Sest ma tean, et see kõik, mida mina temas näen, ei anna teistele mitte mingit ettekujutust.  Täiesti mõttetu üritus.  Seega piirdusin kuivade faktidega..eesnimi ,vanus …. ja töökoht.  😀   No tõesti, kuidas kirjeldada vennale inimest, kes on midagi hoopis muud kui mu elus enne on olnud?  Ei oska.  😀

Niipalju siis “kadunud hingede” tagasitulekust.  🙂

Nüüd aga hoopis teisest, juba vähemalt kuu aega minus laagerdunud, teemast…

Alustan “ajaloost” .

Nagu  kallid “televaatajad” ilmselt mäletavad, töötasin ma aastal 2010 veel koduvabariigis õmblusfrmas, mille omanikuks soomlane.  (mis meenutab mulle, et mul tuleb talle ikka jõulukaart valmis sebida  😉  )  Ja ühel üsna tavalisel augustikuupäeval tuli raamatupidaja küsimusega, et kas meil oleks huvi minna Tartusse vaatama S.Oksanen’i “Puhastus”-t.  Kuna meie pomol olevat ka eriline huvi seda vaatama minna ja õigupoolest see oligi tema idee.  Loomulikult olime me kahel käel nõus.   Paraku jooksid asjad omasoodu ja septembri lõpus saime hoopiski koondamispaberid.  Seega sinna see kollektiivne teatrikülastus läkski.  😦

Enne oktoobri lõppu suutsime veel oma praeguste pomodega kohtuda ja neile kärbse pähe panna, et kui viite töö, tuleme järele, tähistada “uste sulgemist” ja siis, kuu lõpus olidki osad juba läinud… Järgmine sats, sealhulgas ka mina, lahkus novembri lõpul….

See etapp minu elus oli möödas.  Aasta 1999 jaanuarist olin ma töötanud selles frmas (püsimatu hingena ka paar ära käimist küll hingel, aga alati avasüli tagasivõetuna), alates 2004 väikseams osakonnas ja nii 2010 see siis lõppes.

Aasta 2011 tõi üllatusena jaanuari keskel teate, et nüüd ja kohe otsusta ja hakka pakkima.  😀  Edasist saate lugeda juba vastava aastaarvu sissekannetest.  🙂

Nüüd siis tegeliku teema juurde uuesti….  Tollest teatrikülastuse idee ajast saadik on mind too raamat  ja võimalus seda lugeda mingil moel vaevanud.  Paraku rahakott ei arvanud raamatupoodidest midagi ja raamatukogu….tundus liiga küüniline valik ilmselt.  Pealegi olin tol ajal liiga käsitöö sõltuvuses.  Ja piisavalt väike poja poleks ilmselt ka andnud eriti võmalust lugemiseks.

Nüüd, umbes aasta või veidi vähem, rääkisin H-le tollest raamatust ja tollest ärajäänud teatrikülastusest nii möödaminnes…  Millest jutuajamine alguse sai, ei mäleta..lisaks ei mäleta, et see oleks mingi eriliselt tähelepanuvääriv vestlus/sündmus olnud.

Tulemuseks oli, et nüüd, paar kuud tagasi, ühel õhtul kui H läks lihtsalt kohalikku poodi, lihtsalt “vaatama, kas seal on midagi”…täiesti ilma eesmärgita, tuli ta tagasi näpus lisaks pooltäis kilekotile veel S.Oksanen’i “Puhdistus”.  :O  :O   :O  No te võite proovida mu hämmeldust ettekujutada, aga ma olen suhteliselt kindel, et see teil ei õnnestu.  See oli ikka räige üllatus, et ta seda mäletas.  😀  Aga ma olin mega rõõmus, et ta mäletas ja et ta selle raamatu ostis.  🙂

Alguses lugemine venis, sest tööpäevad olid liiga väsitavad, et leida aega süvenemiseks õhtuti.  Siis aga tuli paari päevane haiguspuhkus ja läbi ta saigi .  Esimene öö pärast raamatu lõpetamist oli väga keeruline…ma olin ärkvel kella poole kaheni …õigemini, läksin ma magama juba kella 11 paiku, aga pöörlesin voodis kella 1.30-ni.  Veel kell 1 olin ma suht koht sealmaal, et ma kohe-kohe tõusen voodist ja lähen kirjutan blogisse kõik peas hüplevad mõtted, sest ma lihtsalt ei saa magada. Kuna pelgasin mõne teisegi une rikkuda, sundisin end ikka voodisse jääma ja viimasena mäletangi kellaaega 1.30.

Keegi kusagil (MM-s jutapille kui mu mälu mind ei peta) mainis, et raamat on loetav, aga võib haiget teha.   Jah, nõustun, on hea ja natuke nagu teeb haiget ka.  Samas ma ei julgeks väita, et ma seda uuesti ei loe kunagi…   Lähtuvalt raamatu sisust  ja olemusest, olen väga rõõmus, et seda nii paljudes keeltes on veel välja antud ning praegugi veel lisa tulemas.  O nhea teada, et keegi tahab ja oskab selle eestlaste musta mineviku raamatuks vormistada … mis siis et ilukirjanduslikus vormis, siiski väga tõetruult.

Sealt edasi on mind tabanud palju mõtteid…..

Kasvõi näiteks selles liinis, et paljud meist üldse veel on eestlased?  Keel meil on jah, aga veri?  Põhimõtteliselt peaks ju eestlane olema heledapäine sinisilm…. (? või on see lihtsalt mingi legend? )

Ja temperament…no ausalt, mina kahtlen oma veres küll kõvasti…  😀  Kes mind natukenegi tunnevad, need teavad, millest ma räägin….  ma arvan, et ma olen liiga kergestisüttivast materjalist ja minu arusaamist mööda ei peaks see mitte eestlasele omane olema ….

Siis veel seoses küüditamisega ja põgenikega.  Tol ajal tegid seda võõrad. Loomulikult olid seotud ka omad, aga neil polnud ka eriti millegi vahel valida.

Praegu võib öelda, et rahva “küüditamisega” ehk siis rahvast lahkuma sundimisega saab auväärt valitsus väga edukalt ilma võõraste abitagi hakkama.  Õnneks nüüd ei pea küll minema enam pimedusevarjus ja väikse paadiga… Võid lihtsalt osta omale üheotsa pileti…

Loen aeg-ajalt ikka neid hull-negatiivseid artikleid, kus kirjeldatakse, et ei ole see siinne elu midagi nii roosiline.  Võibolla olen ma paranoiline, aga minule tunduvad need küll puha tellitud propagandana – et inimesi hirmutada, ehk mõni jääb paigale ka.

No loomulikult ei voola siin piimajõed ja ei kõrgu pudrumäed, aga pärast palgapäeva on võimalik elatuda palgast kauem kui vaid 4-5, max 14 päeva.  🙂   Otse loomulikult tuleb selleks ka ise midagi teha, et siin hakkama saada.  Kasulik on leida töökoht näiteks.  (ma ka ei pea inimestest, kes kujutavadki ette, et sots-rahadest elamine Soomes teeb neist paremad inimesed)

Mul on mitu teooriat nende netikommentaatorite olemusest, kes pritsivad iga propagandistliku artikli sabas oma sappi… majanduspõgenike ja argpükside ja ei-tea-kellede pihta veel.  Mulle jääb täiesti arusaamatuks, et miks nad seda teevad.  Sest ilmselgelt pole ju mõtteid selliseid tiitleid kandvaid inimesi kadestada ja tagasitulema ei sunni neid sellega ka mitte.   Ja kui sapipritsijad on oma eluga kodumaal nii megarahul, ei peaks sellised artiklid neile isegi mitte silma hakkama.  Kibestunud ei saa nad ka olla, sest elu on ilus.  Need on inimesed, kes ei vaja “minekut” isegi kui neil see võimalus oleks, jääks nad paigale, sest nad on tõelised Eestlased.  Isegi kui neil poleks tööd, jäävad nad paigale..mitte seepärast, et nad ei julgeks mujalt tööd otsida, nad on lihtsalt nii Eestlased.

Mul on siin ka paar Eestlast, kes eeldavad, et kui nemad siia on tulnud, peaksid kohalikud võtma südameasjaks eesti keele õppimise.  Aeg-ajalt tekib mul tunne, et neid on täitsa vägisi siia toodud…. Nad ei taha siin olla, aga tagasi ka ei taha minna… . 😀   Vot see on tõesti kurb, et inimesi hoiab siin kinni vaid raha.  Masendav.  Mina võin öelda, et ma tulin siia töö ja raha pärast, aga nüüd võin öelda, et ma ei läheks enam tagasi, ka sama raha eest mitte.

Siinkohal võivad kõik oma sappi pritsima kukkuda.  😀

Ma tean, et neid inimesi on palju, kes mu avaldusest aru ei saa ja ega ma ei ootagi, sest kui pole kokku puutunud, siis ei saagi aru.  Paraku pean tunnistama, et tunnen end siin, võõraste keskel, rohkem omana kui kodumaal n.ö. omade keskel.  Rohkem sel teemal ei heieta..igaühel on siiski õigus oma arvamusele ja mina ei hakka kedagi kuhugi “pöörama”.  Ma armastan seda hetke siin ja praegu ja inimesi, kes on tõeliselt minu kõrval, siin ja praegu.

See, et ma elan ja töötan siin, ei tee minust vähem eestlast võrreldes nendega, kes hambad ristis peavad oma leiva eest kodumaal võitlema…ning põhjendavad seda kodumaaarmastusega……

Mu printeri kaanel ootab lugemisjärge veel üks S.Oksanen’i teos – seekord vanem väljaanne, aastast 2003.  “Stalinin lehmät”. (“Stalini lehmad”) Pärast seda tuleb kindlasti ka viimane raamat ette võtta.  “Kun kyyhkyset katosivat” (“Kui tuvid kadusid”)  Ja kui siis veel huvi peaks olema, leidub temalt veel varasemaid raamatuid, millele võiks pilgu peale visata.  🙂

**********************

Selline see minu mõttelõng sai siis – nagu ikka natuke hüplev ja kaootiline.   Hoolimata sellest, et kindlasti o nka minu lugejate hulgas iniemsi, kes minu arvamustega ei nõustu, kavatsen ma jääda selle arvamuse juurde.   🙂

Muudest teemadest ilmselt millalgi teisel päeval.  🙂

Ja tagatipuks Ilusat Teist Adventi Kõigile! 

Teie, natuke keeruline, Mina.

Neljapäevast kolmapäeva õhtuni – PUHKUS!!! :D

Tere-tere!

 

Et selline pealkiri??!!  On jah. Aga tööl käin ikka.  Koos A.A-ga.  (viimane mohikaanlane, kes oktoobrist siia kolis ja tööle tuli)

Kolmapäeval saime oma puhkust tööl juba pool tundi nautida ja oleks te seda meie neljapäeva näinud.  😀  Õhtul selgus ,et ega me polekski vist arvanud heaks reedel jälle tööle minna, sest tunne oli väga reedene niigi.  😀

Tegelikult on põhipoint selles, et meie kallid (viimasel ajal kohe talumatult kallid) kaasmaalased A.K ja M.R läksid kodumaale…  Üks neist läks küll veel sealt edasi veidi kaugemale ja selle tagajärjel saab meil (me = mina , A.J ja tema, A.A )  lähemas tulevikus väga-väga raske olema.  Aga kõik, mis meid ei tapa, teeb meid ju tugevamaks.  😛

Keeleõpet enam ei toimu…kusagil ma äkk ikirjutasin sellest ka.  Sest üks oskab kätega rääkida ja teine oskab naeratada ja noogutada.  😀  Sellest, et kohalikudki kommenteerivad “eestlastest, kes siin juba üle aasta elavad, aga ikka kätega räägivad”-stiilis, ei hakka rääkimagi.

Arvamus “meil pole ju keelt vaja, me saame hakkama” ruulib..sajaga.

Tööl on ka näha, et kõik “sujub”.  Loomulikult ei hakka ju keegi neile kurtma, et natuke raske on kui nad asjadest piisavalt hästi aru ei saa – mis sa ikka kurdad, nad ei saa ju aru  😀  😀  😀

 

Ühesõnaga nüüd me siis puhkame, tööl kusjuures.  😀  Esitame teineteisele küsimusi ja vastame neile küsimustele, mida pole nagu esitatudki.  😀  Igatahes igav meil pole.

Bomo oli ka kahel viimasel päeval kummaliselt normaalses tujus.  Lisaks kõigele korraldas tööd.   Oleks äkki pidanud ta laupa katsuma, aga reedel läks ta vara ära ja selleks ajaks ei olnud lauba katsumise idee veel minu pähe jõudnud.

Ühel ilusal päeval soovitas ta mul jõuluvanale kirjutada kui ma tahan töötavat masinat.  Et MÖHH, mismõttes?  Kas siis kui ma lähen tööle ja mul on OMA masin, kas siis hakkab firma mulle sellelt masianlt renti maksma… See oleks äkki päris lahe mõte.  🙂

Aga A.A ei olnud kade ka.  Ühel teisel, veel ilusamal päeval, kui meil oli suur lõikamismasin katki, võttis A.A jututeema Bomoga üles, et äkki peaks jõuluvanale kirjutama, sest lõikaja katki.

Hiljem sain A.A-lt teada, et kui pilk võiks tappa, oleks ta hetkega tuhaks “kukkunud” ja veel kiiremini oleks see tuhk nelja tuule poole laiali lendand……  Nii et MIS ON LUBATUD JUPITERILE; EI OLE MITTE LUBATUD HÄRJALE (või oli see vastupidi)

See jõuluvana kirja huumor saadab meid nüüd igal sammul.  Oletatavasti hakkab Bomo lähitulevikus kirjutama jõuluvanale KIRJA (soome k, tähendab tegelikult raamatut) teemal kui raske elu tal nende kahe ebanormaalsega on ja ehk kallis vana on nii hea ja tuleb viib need kaks minema .  😀  😀  😀  😀

Meil on veel mõned toredad siseringi naljad, aga kui ma need siin kõik välja lobiseksin, siis need ei oleks ju enam siseringinaljad…  Ja lisaks, nagu mulle juba väääga ammu on selgeks tehtud, siis ma polegi normaalne ja mu jutt on veel ebanormaalsem , seega mis ma ikka seda internetiruumi siin raiskan oma segaste mõtteavaldustega, millest NORMAALSED inimesed aru ei saagi.  😀

***********************

Käsitööjuttu niipalju, et kleit ootab hetkel paela….  Ilusat n.ö. satiinpaela, milelst teha ilus lehvike.  😀   No ehk järgmisel nädalavahetusel on mõeldav juba pilti ka näha.  🙂

Nederdeli lõpetasin ära….  paela heegeldasin ja installeerisin ka, siis pesin ära ja pidin tõdema….pikk…liiga pikkk….. pmst oleks vaja veel passeosa kududa külge, oleks kleit.  😀 Aga ma ikka ei tee kleiti, ma hoopis harutan, ühel kolmandal, veel ilusamal päeval, ja klaarin selle jama ära.  😛

Romiinaga juhtus “õnnetus” – ma harutasin ta üles.  See tunne ei olnud ikkagi õige.  Ja mulle ei meeldi teha asju, mida mulle ei meeldi teha.   Lõng oli kindlasti vale.  Võib olla kunagi tulevikus üritan uuesti.  Hetkel aga ootan Alpacat, Norot ja KnitPro’d.  🙂

Varrastele pistsin hoopis sünnipäevaks saadud vaarikapunase meriino ja hakkasin Haapsalu rätiraamatust Kroonikirjaga rätti kuduma.  🙂
**************************

Teistlaadi käsitööst niipalju, et tuuletaskuid tegin täna(kella vaadates, tegelikult nüüd juba eile)  elus esimest korda tegin keedutaigent. (-tainast?) Kuna A.A propageeris töö juures kellelegi, siis mul tekkis ebamäärane ja EBATERVE huvi selle asja vastu. Esitasin küsimuse, mille pagana pärast peaks tainast keetma…  Ja enne rahu ei saanud kui olin järele proovinud ning välja selgitanud, et juba ammustel aegadel veeti inimesi ninapidi – mitte midagi ei keeda…..  Keedutaigen (tainas?) lihtsalt seetõttu, et maalida on tegemistest kannatusterohkem pilt.  Kole-kole.

Aga tuuletaskud tulid ausad….kui vaid täidis poleks liiga vara otsa lõppenud.  😀  Ja pood oli täna täiega kinni ning uut täidist polnud kusagilt võtta.  Seega mul on köögis veel ca 20 potsakat, aga tühja.  Lähevad hommikusöögiks, mingil moel.  🙂

Nähh, midagi oli veel, aga “lõng” katkes…  No ju ei olnud siis nii tähtis.

 

Homme (loe:täna, 4.11) läheme kirpparisse….  Lähimasse LINNA, noh. 😀

 

Ok ,ehk ma saan uuest järje peale ja kirjutan edaspidi natuke rohkem ja sagedamini  …

 

Tervitustega, teie ebanormaalne Mina.  🙂