Mõtisklusi siit ja sealt….

Alustuseks märgin ära, et järgnev on rangelt minu isiklik arvamus, teemaarendus, mis ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile.  Väga vabalt võib ka lugemata jätta – te ei kaota mitte midagi, pigem võidate veidi oma isiklikku aega.  🙂

Mul tuli idee, et mu peas on mitmeid mõtteid, mis tahaks välja pääseda ja ilmselt tuleb need siis maha laadida… muidu segavad keskendumist.  🙂

Hetkel tekkis kummaline mõte, et nagu ühel mu teisel tuttaval, võttis minugagi 1.advendil ühendust üks ammune sõber.  Meie suhtlemine piirdub tähtpäevadel õnnitluste saatmisega sotsiaalmeedias ja ei midagi enamat.  Varemalt suhtlesime me rohkem…või noh, ütleme nii, et peaaegu 10 aastat tagasi kui me tutvusime.  Tol ajal suhtlesime me ka peamiselt netiteel, aga igapäevaselt ja peaaegu sõltlaslikult.  Paraku lõppes see meie suhtlemine tema abiellumisega.  Noh, eks mõned inimesed poogivad ikka teisele poolele omi vigu külge ja kuna ma ei vihka sõpra, jätsin talle võimaluse ise ühendust võtta, kui tal peaks selleks soovi olema.  Kahjuks selgus, et isegi sünnipäevaks ja uusaastaks või mis iganes tähtpäevaks saadetud sms-id on kellelgi pmst petmine, siis jäi ka see kanal suletuks.  Paranoia, eksole.  :S

1. advendil sain soojad soovid ja paar sõna “small-talki”.  2.advendil sain jälle soojad õnnitlused ja veidi juttugi….

Kummaline olek tekkis….  ega ta ometi minuga suhtlemisest puudust tunne?  Inimesed on imelikud…. ja jällegi saan tõdeda, et ma olen piisavalt tugev ja rahul oma eluga, mistõttu sellised seigad ei mõjuta mind enam nii nagu vanasti.  🙂   Aga heameel on, et ta ikka veel peab mind sõbraks.  🙂

Eile juhtus veel 1 huvitav seik: nimelt mu vend, kellega ma pole teatud põhjuselt …nooh, aasta võib julgelt öelda, suhelnud, võttis minuga ühendust…  Küsimus ikka temale isikupärane: Kas sa oled ikka veel Soomes w?  😀  😀  😀

Paraku küll.  🙂

Lobisesime veidike, sain teada, et võttis jalad selga ja kadus koduvabariiki tagasi…väidetavalt töö pärast, aga ma julgen kahelda, kas see on ikka ainuke põhjus…  🙂   Oma isiklikust elust olin sunnitud veidi paljastama…. mitte, et ma teaks mismoodi ma peaksin kirjeldama inimest, kes mu kõrval (poole kohaga) kulgeb…  Ma pole seda kunagi osanud.  Sest ma tean, et see kõik, mida mina temas näen, ei anna teistele mitte mingit ettekujutust.  Täiesti mõttetu üritus.  Seega piirdusin kuivade faktidega..eesnimi ,vanus …. ja töökoht.  😀   No tõesti, kuidas kirjeldada vennale inimest, kes on midagi hoopis muud kui mu elus enne on olnud?  Ei oska.  😀

Niipalju siis “kadunud hingede” tagasitulekust.  🙂

Nüüd aga hoopis teisest, juba vähemalt kuu aega minus laagerdunud, teemast…

Alustan “ajaloost” .

Nagu  kallid “televaatajad” ilmselt mäletavad, töötasin ma aastal 2010 veel koduvabariigis õmblusfrmas, mille omanikuks soomlane.  (mis meenutab mulle, et mul tuleb talle ikka jõulukaart valmis sebida  😉  )  Ja ühel üsna tavalisel augustikuupäeval tuli raamatupidaja küsimusega, et kas meil oleks huvi minna Tartusse vaatama S.Oksanen’i “Puhastus”-t.  Kuna meie pomol olevat ka eriline huvi seda vaatama minna ja õigupoolest see oligi tema idee.  Loomulikult olime me kahel käel nõus.   Paraku jooksid asjad omasoodu ja septembri lõpus saime hoopiski koondamispaberid.  Seega sinna see kollektiivne teatrikülastus läkski.  😦

Enne oktoobri lõppu suutsime veel oma praeguste pomodega kohtuda ja neile kärbse pähe panna, et kui viite töö, tuleme järele, tähistada “uste sulgemist” ja siis, kuu lõpus olidki osad juba läinud… Järgmine sats, sealhulgas ka mina, lahkus novembri lõpul….

See etapp minu elus oli möödas.  Aasta 1999 jaanuarist olin ma töötanud selles frmas (püsimatu hingena ka paar ära käimist küll hingel, aga alati avasüli tagasivõetuna), alates 2004 väikseams osakonnas ja nii 2010 see siis lõppes.

Aasta 2011 tõi üllatusena jaanuari keskel teate, et nüüd ja kohe otsusta ja hakka pakkima.  😀  Edasist saate lugeda juba vastava aastaarvu sissekannetest.  🙂

Nüüd siis tegeliku teema juurde uuesti….  Tollest teatrikülastuse idee ajast saadik on mind too raamat  ja võimalus seda lugeda mingil moel vaevanud.  Paraku rahakott ei arvanud raamatupoodidest midagi ja raamatukogu….tundus liiga küüniline valik ilmselt.  Pealegi olin tol ajal liiga käsitöö sõltuvuses.  Ja piisavalt väike poja poleks ilmselt ka andnud eriti võmalust lugemiseks.

Nüüd, umbes aasta või veidi vähem, rääkisin H-le tollest raamatust ja tollest ärajäänud teatrikülastusest nii möödaminnes…  Millest jutuajamine alguse sai, ei mäleta..lisaks ei mäleta, et see oleks mingi eriliselt tähelepanuvääriv vestlus/sündmus olnud.

Tulemuseks oli, et nüüd, paar kuud tagasi, ühel õhtul kui H läks lihtsalt kohalikku poodi, lihtsalt “vaatama, kas seal on midagi”…täiesti ilma eesmärgita, tuli ta tagasi näpus lisaks pooltäis kilekotile veel S.Oksanen’i “Puhdistus”.  :O  :O   :O  No te võite proovida mu hämmeldust ettekujutada, aga ma olen suhteliselt kindel, et see teil ei õnnestu.  See oli ikka räige üllatus, et ta seda mäletas.  😀  Aga ma olin mega rõõmus, et ta mäletas ja et ta selle raamatu ostis.  🙂

Alguses lugemine venis, sest tööpäevad olid liiga väsitavad, et leida aega süvenemiseks õhtuti.  Siis aga tuli paari päevane haiguspuhkus ja läbi ta saigi .  Esimene öö pärast raamatu lõpetamist oli väga keeruline…ma olin ärkvel kella poole kaheni …õigemini, läksin ma magama juba kella 11 paiku, aga pöörlesin voodis kella 1.30-ni.  Veel kell 1 olin ma suht koht sealmaal, et ma kohe-kohe tõusen voodist ja lähen kirjutan blogisse kõik peas hüplevad mõtted, sest ma lihtsalt ei saa magada. Kuna pelgasin mõne teisegi une rikkuda, sundisin end ikka voodisse jääma ja viimasena mäletangi kellaaega 1.30.

Keegi kusagil (MM-s jutapille kui mu mälu mind ei peta) mainis, et raamat on loetav, aga võib haiget teha.   Jah, nõustun, on hea ja natuke nagu teeb haiget ka.  Samas ma ei julgeks väita, et ma seda uuesti ei loe kunagi…   Lähtuvalt raamatu sisust  ja olemusest, olen väga rõõmus, et seda nii paljudes keeltes on veel välja antud ning praegugi veel lisa tulemas.  O nhea teada, et keegi tahab ja oskab selle eestlaste musta mineviku raamatuks vormistada … mis siis et ilukirjanduslikus vormis, siiski väga tõetruult.

Sealt edasi on mind tabanud palju mõtteid…..

Kasvõi näiteks selles liinis, et paljud meist üldse veel on eestlased?  Keel meil on jah, aga veri?  Põhimõtteliselt peaks ju eestlane olema heledapäine sinisilm…. (? või on see lihtsalt mingi legend? )

Ja temperament…no ausalt, mina kahtlen oma veres küll kõvasti…  😀  Kes mind natukenegi tunnevad, need teavad, millest ma räägin….  ma arvan, et ma olen liiga kergestisüttivast materjalist ja minu arusaamist mööda ei peaks see mitte eestlasele omane olema ….

Siis veel seoses küüditamisega ja põgenikega.  Tol ajal tegid seda võõrad. Loomulikult olid seotud ka omad, aga neil polnud ka eriti millegi vahel valida.

Praegu võib öelda, et rahva “küüditamisega” ehk siis rahvast lahkuma sundimisega saab auväärt valitsus väga edukalt ilma võõraste abitagi hakkama.  Õnneks nüüd ei pea küll minema enam pimedusevarjus ja väikse paadiga… Võid lihtsalt osta omale üheotsa pileti…

Loen aeg-ajalt ikka neid hull-negatiivseid artikleid, kus kirjeldatakse, et ei ole see siinne elu midagi nii roosiline.  Võibolla olen ma paranoiline, aga minule tunduvad need küll puha tellitud propagandana – et inimesi hirmutada, ehk mõni jääb paigale ka.

No loomulikult ei voola siin piimajõed ja ei kõrgu pudrumäed, aga pärast palgapäeva on võimalik elatuda palgast kauem kui vaid 4-5, max 14 päeva.  🙂   Otse loomulikult tuleb selleks ka ise midagi teha, et siin hakkama saada.  Kasulik on leida töökoht näiteks.  (ma ka ei pea inimestest, kes kujutavadki ette, et sots-rahadest elamine Soomes teeb neist paremad inimesed)

Mul on mitu teooriat nende netikommentaatorite olemusest, kes pritsivad iga propagandistliku artikli sabas oma sappi… majanduspõgenike ja argpükside ja ei-tea-kellede pihta veel.  Mulle jääb täiesti arusaamatuks, et miks nad seda teevad.  Sest ilmselgelt pole ju mõtteid selliseid tiitleid kandvaid inimesi kadestada ja tagasitulema ei sunni neid sellega ka mitte.   Ja kui sapipritsijad on oma eluga kodumaal nii megarahul, ei peaks sellised artiklid neile isegi mitte silma hakkama.  Kibestunud ei saa nad ka olla, sest elu on ilus.  Need on inimesed, kes ei vaja “minekut” isegi kui neil see võimalus oleks, jääks nad paigale, sest nad on tõelised Eestlased.  Isegi kui neil poleks tööd, jäävad nad paigale..mitte seepärast, et nad ei julgeks mujalt tööd otsida, nad on lihtsalt nii Eestlased.

Mul on siin ka paar Eestlast, kes eeldavad, et kui nemad siia on tulnud, peaksid kohalikud võtma südameasjaks eesti keele õppimise.  Aeg-ajalt tekib mul tunne, et neid on täitsa vägisi siia toodud…. Nad ei taha siin olla, aga tagasi ka ei taha minna… . 😀   Vot see on tõesti kurb, et inimesi hoiab siin kinni vaid raha.  Masendav.  Mina võin öelda, et ma tulin siia töö ja raha pärast, aga nüüd võin öelda, et ma ei läheks enam tagasi, ka sama raha eest mitte.

Siinkohal võivad kõik oma sappi pritsima kukkuda.  😀

Ma tean, et neid inimesi on palju, kes mu avaldusest aru ei saa ja ega ma ei ootagi, sest kui pole kokku puutunud, siis ei saagi aru.  Paraku pean tunnistama, et tunnen end siin, võõraste keskel, rohkem omana kui kodumaal n.ö. omade keskel.  Rohkem sel teemal ei heieta..igaühel on siiski õigus oma arvamusele ja mina ei hakka kedagi kuhugi “pöörama”.  Ma armastan seda hetke siin ja praegu ja inimesi, kes on tõeliselt minu kõrval, siin ja praegu.

See, et ma elan ja töötan siin, ei tee minust vähem eestlast võrreldes nendega, kes hambad ristis peavad oma leiva eest kodumaal võitlema…ning põhjendavad seda kodumaaarmastusega……

Mu printeri kaanel ootab lugemisjärge veel üks S.Oksanen’i teos – seekord vanem väljaanne, aastast 2003.  “Stalinin lehmät”. (“Stalini lehmad”) Pärast seda tuleb kindlasti ka viimane raamat ette võtta.  “Kun kyyhkyset katosivat” (“Kui tuvid kadusid”)  Ja kui siis veel huvi peaks olema, leidub temalt veel varasemaid raamatuid, millele võiks pilgu peale visata.  🙂

**********************

Selline see minu mõttelõng sai siis – nagu ikka natuke hüplev ja kaootiline.   Hoolimata sellest, et kindlasti o nka minu lugejate hulgas iniemsi, kes minu arvamustega ei nõustu, kavatsen ma jääda selle arvamuse juurde.   🙂

Muudest teemadest ilmselt millalgi teisel päeval.  🙂

Ja tagatipuks Ilusat Teist Adventi Kõigile! 

Teie, natuke keeruline, Mina.