Esimene lumi ja mittesuitsetaja “lõbustused”. :D


Hei!

Kuna käsitöörong liigub väääga aeglaselt, siis mõtlesin tänase tähtsa päeva puhul lihtsalt natuke loba kirjutada.

Kindlasti teavad kõik endast lugupidavad kodanikud, et täna oli Soome riigi sünniaastapäev. 😀  😀  😀

Nutikamad teavad ka seda, et on tema Eesti riigist ainult aasta võrra vanem.  Kuigi, see aasta on sellise küsitava pikkusega, sest “väikevenna” sünnipäev on ju juba veebruaris.  🙂

Noja sellise piduliku päeva puhul arvas ilmataat heaks maapinna “ära koristada” eli katta siis valge vaibaga. 🙂  

Eks ole seda lund oodatud ka juuube pikkade silmadega juba.  See pimedus ja kaamos hakkas vaikselt närvidele käima.  Kuna ma eile õhtul hoolega ilmateadet uurisin, siis oli aimdus, et lumi tuleb ja kujutate ette, ma ei saanud õhtul isegi magama jääda normaalselt.  😀  😀  😀  Ja hommikul ärgates lebasin veel veidi voodis, ei tormanud akna juurde, proovisin kuma järgi ära arvata, kas on maa valge või ei.  Täitsa soe peast, eksole.  😀

Hommikul kell 10.30 kui hommikukohv oli joodud ja üht-koma-teist ka kõhuäiteks tarbitud, võtsin vastu otsuse, et nüüd läheme õue.  Kõik kolm.  Ja fotoka võtan ka kaasa. 🙂

Fotoreportaaž õueskäigust: 

Nagu arvata võis, alguses ei jaganud poiss minu vaimustust kohe mitte karvavõrdki.

  Selline oli vaade maja ees. Lumi!!! , õõõõhhh!!  😀

Esimese 10-15 minutit pärast uksest välja saamist, jalutasime kisava jõnglasega:

“Ei taha kõndida, ei taha jalutada, ei taha õueeeeee!!!”

Siis mingil hetkel täiesti lambist läks poisil jonnituur mööda.   Terve tunni suutis täiesti talutav olla.

Tegime palju igasuguseid võimalikke ja võimatuid lume-pilte.  😀              Pildistasime käbisid   Järve ääres käisime ka.     Paadid puhkavad     Kallistasime puid     Isegi selline rääbakas “hekk” on nii söpö lume all Ja no kuused on alati ja ikka ilusad.. 

Lapsed olid täitsa normaalsed:         

Siis tekkis moment, et hakkaks kodupoole tagasi liikuma ja jälle: “Ei taha kojuuuu, ei taha tuuupppaaaa…” 

Lisaks veel avaldus: “Ma ei pea nii palju arvutis olema ka…  ”  😀  😀  😀  😀 😀  (See on see kui ema ja õde üksteise võidu üritavad lapsele selgeks teha, et ta ei pea nii palju arvutis olema…. – õpetussõnad on vähemalt selgeks saanud)

Nii üliarmas, eksole. 😀 😀  😀  😀  😀  😀

Kodupoole kulgemine toimus nii: 1 samm edasi, 2 tagasi ja siis vahepeal jälle 2 edasi ja 1 tagasi.  😀     
Jõudsime läbi häda koduni, siis selgus, et nüüd ja kohe tahab poiss maja taga mänguväljakul mängida.  No läksime sinna..    

Sealt tuppa siirdusin igatahes karjuva lapsega jälle, sest kindad olid juba märjad.
Ühesõnaga ülitegus õues käik.  😀

Mõned niisama “külma-ilma-vee” pildid ka.  😀   

  Jaanipäeva paiku lõhnas see hekk nii magusalt  🙂  Teate küll see, kibuvitsa sugulane, valgete õitega..miski roosilaadne.  Ma ei mäleta nime.  😀

Üks pilti mu hullumeelsuse hoogudest ka.  😀  Ainult ühest hoost olen pilditeinud, ei taha kõike koledat ka meelde /netti/arvutisse talletada.  Las mõni asi ununeb.  😀

Et siis kuna ma ikka veel ei suitseta, siis 1. peab ju vaba aega millegagi sisustama (mitte keegi ei jõua vahetpidamata niipalju kududa)

2. on kõht on koguaeg tühi ja hambad sügelevad. 😀

Nii et siis ühel ilusalt päeval tahtis mu piiga teada, et ikkagi, miks ma pärmitaignaga ei taha tegeleda.  No tema soovidele vastu tulles ma nüüd tegelen.  Juba pikemat aega. 😀  😀  😀  😀  😀

Ja ühel õhtul tuli ära rahuldada mu mitmepäevatagune kaneelikuklite isu.  Selline reedeõhtune saak    Seda saaki nähes oli plika veidi šokeeritud, aga ise ta küsis, eksole.  😀

Kuna neid “õnnetusi” ei ole mitte ainult 1 kord juhtunud, siis võtsin nõuks esmaspäeval korralikult kirbukat külastada – tulemus: kolm paari teksaseid ja täiesti uue näoga must trikotaaz-seelik.  Nüüd võib jälle kokata ja küpsetada . 😛

Hea uudis on veel see, et väike laps on voodiomanik ja magab seal esimesest õhtust peale – ei mingeid vastuväiteid.  Hmmm.  Viimasel ajal päris tihti ei saagi ma täpselt aru, kas see on ikka koguaeg üks ja sama poiss või läheb ta vahepeal kellegagi vahetusse.

Toiduga proovime ikka ettevaatlikult ümber käia.  Piimä joob ka.  Hurraa! Ma olin täiesti veendunud, et see laps seda ei joo ja kinnitasin seda ka mõnelegi teisele. Aga nät joob.

Vot sellien sogapostitus siis seekord.

Käsitööga olen…natuke sõber ja natuke vaenujalal.  Ikka see neetud “Peakokk”.  😦   Ja mina arvasin, et mul pole ühtegi põhjust paabulinde vihata.  😀   Ma jõuan selle “Peakoka” vahepeal sada üks asja valmis teha veel . 😀
Ahh aitab küll.  Kell on ka juba hilja.

Mõnusaid lumiseid detsembripäevi ja et ikka Jõulud ja Aastavahetus ka lumised tuleks!  🙂 

Jätkuvalt teie Mina.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s