Yhikamutid from fi to ee vol.33 eli Seiklusjutte maalt ja …


No tere, tere!

Prooviks nüüd siis alustada algusest, näiteks kojusõiduks planeeritud päeva hommikust, see tähendab pühapäevast.  Olime ME planeerinud tööl olla. Laupäeval avastasime, et  miskipärast viskab jahutuse mõõdiku punasele.  Seega tuli oma olematu automehaanikumõistusega midagi ette võtta.  Pühapäeval tööle jõudes, sai otsustatud, et ilmselt autol janu.  Rumalad naised valasid vett, radika paisupaaki.  Elu õpetab nagu hiljem selgus.  😀

Töölt koju miski 13 paiku.  Kodu juurde sõites nägime naabreid järjekordselt rehadega aias müttamas, aga kui autost väljusime, oli naabrimees kadunud, seega tervitamise tseremoonia jäi ära.  Meie majast kolib välja kõrvaltnaaber.  Ja oligi sela msiki kambaga ukse ees ning laadisid asju kaubikkusse.  Tervitasime ja kappasime tuppa.  Saanud vaevalt riietatud, helises uksekell.  ME ja mina mõtlesime sel hetkel mõlemad ühte asja: naabrinaine ilmselt, aga milleks krt seda teab.  😀  ME võttis “riski” ja avas ukse – naabrimees koos neljapäevase Õhtulehega.  Seda me juba teadsime ,et ta oli mõned päevad Eestis ringi tuuritanud.  Nii et meie peale mõeldakse koguaeg.  😀  Aga vaene mees armu ei saanud, ME kohe piltlikult öeldes natist kinni, et meil autoprobleem.  Sest auto oli ju töölt tulles, hoolimata lisatud veest, uuesti üle kuumenenud.  Ja meil oli tõsine hirm nahas, et mil moel Helsingisse välja vedada.

Nonii, MA tuli ka õue, et teada saada , mis toimub.  Seisime seal sis neljakesi ja nagu vana Tõstamaa vanasõnagi ütleb: kus on sinna tuleb ikka juurde. 😀  Poe poolt lähenes meesterahvas, kel siidripudel näpuvahel.  Asus ka meie seltsi.  Sai sis radikasse vett valatud, mootrit käivitatud, mõõdikuid loetud jnejne.  saime pika loengu, et vett peame kaasa võtma, ja punasele ei tohi mõõdikul tõusta lasta, sest muidu võime pmst üldse tee äärde jääda.  Kole, kole.  Tänasime siis abi ja nõuannete eest, sooviti meile head reisi ja kobisime tuppa tagasi.  Pakkisime oma viimased asjad ja vedelesime veel veidid tühja.  Oleks teadnud, mis ees ootab, oleks kohe lendu pannud.   Olaneeritud sai start ju kõige varem pole viie peale, aga veits peale kolme otsustasime, et hakkame liikuma.

Algus oli palju tõotav, sest vahemaa, mis töö ja kodu vaheel jääb kulges probleemideta… ma jõudsin juba kergendatult hingata, et ilmselt läheb õnneks.  Tutkit vasja, olles ca 50 km ringi läbinud, läks kupatus mulinal keema.  Õnneks leidsime sealt kohaliku viinitila.  Valasime seal hoovi peal vett ja ootasime kuni mootor jahtub ja ma siis vaatasin, et tegelt peaks minema sealt viinimyymälä’st vähemalt vett juurde nõutama ja loodus ka kutsus.  Mõeldud, tehtud.  Kutsusin teisi, et kes kaasa tuleb, MA tuli, ME jäi auto juurde.  Astusime sis myymälä uksest sisse ja küsisin kohe, kas inglist räägib.  Vastuseks sain, et äkki räägite hoopis venet.  :O  Nüüd oli MA etteaste, sest minul oma mõtete vene keelde tõlkimine ei õnnestu kuidagi.  Küsis siis vett auto jaoks, et keema läheb.  Torkisin kõrvalt, et küsigu lisaks veel mingeid pudeleid koos veega.  Ja oh rõõmu, meil õnnestus saada sealt veel 1 suurem plastpudel veega ja lisaks veel 4-liitrine kanister veega.

Tänasime väga ja asusime siis edasi sõitma.  Ühesõnaga, terve see tee kulges umbes tempos, et maximaalselt pool tundi sõitu ja 15 minutit seisu.  Ma ei soovita vaenlasele ka kiirtee ääras õues auto kõrval seismist.  Sest laeva jõudes oli mul tunne, et ma olen pool oma kõrvakuulmisest kindlasti sinna tee äärde jätnud.   Viinitila’s olles helistasin oma kodumaisele “hädaabile” – meesterahvale, kellelt igasugustes asjades nõu ja abi küsida ja ta tutvustas mulle võimalust, et meil puudub ilmselt ventikarihm.  Hahaahaa, lollid naised, see ju ongi esimene ja kõige elementaarsem põhjus , miks autod muutuvad “munakeedumasinateks”.  On ju mul eelnevast elustki paar kogemust, aga nät, kriisis ei meenu miskit.  “Hädaabi” arvas, et me võiks ju sinna mingi “paela” jooksma panna, aga siinkohal pidin tõdema, et ükskõik kustpoolt ma seda aparaati vaatan, ma ei suuda aru saada, kuhu sinna miski rihma moodi asi käima peaks.  :S

Üldiselt üritasime ka isekeskis meenutada, et kas me tõesti ei mäleta, millal võis rihm kaduda… ja mulle meenus, et ühe lhommikul tööle sõites ma kuulsin miskit laksu, noh nagu oleks miski suurem oks auto alt läbi käinud, aga ME ei pannud seda üldse tähele ja MA väitis, et ta mäletab ka.

Kuigi vahet ju pole, ega see teadmine enam ei aidanud.

Kuna me rumalad olime hommikul paisupaagi peaaegu täis valanud, siis seda kiiremini kogu kupatus keema läks.  Üks intervall oli kõigest 10-minutiline eli siis 10 kilomeetrine.  Ja Helsingini oli jäänud ainult 16 km.  Kellaaeg oli juba suht suurenumbriline.  Viimane ots läks küll juba masina piinamiseks, Helsingisse jõudes kees masin korralikult, veerada oli järel ja siis mingil hetkel lihtsalt lambist mõõdik langes kolinal…siit järeldus, et paisupaagist liigne kraam välja ja asi toimib veidikenegi paremini.  No pmst sadamasse jõudsime ikka keeva masinaga ja kell check-in’i jõudes näitas 19.15.  Seega 160 km läbimiseks kulutasime 4 ja pool tundi.  Sadamas autosabas istus autos 3 meesterahvast, kes pole ilmselgelt enne keevat autot näinud.  Tekkis tahtmine aken lahti teha ja küsida, et äkki neil on vaja mune keeta…Üldiselt terve see 4 ja poole  tunnine pinge oli meie mõistusele suht halvasti mõjunud.  Pead valutasid ja terve keha oli pinges olekust täiega haige.  Lisaks kõigele muule ,oli tuul…ja ilmselge väsimus 14-päevasest “töönädalast” oli ka minule oma jälje jätnud ,sest need autosse ja õue hüppamised tekitasid mulle korralikud külmavärinad.

Rõõm laeva jõudmisest oli piiritu.  Teadmine, et nüüd saab auto korralikutl maha jahtuda ja kojusõit Tallinnast ei toimu ju aja peale.  Kõik see kokku andis tõsise kergendustunde.  Raporteerisin ka koju ja hädaabile, et oleme laevas ja masin veel toimib.  Hädaabi muidugi arvas ,et äkki ta peab meiel Tallinnasse vastu tulema, aga me lubasime, et teatame talle alles siis kui enam kuidagi ei saa.  MA pidi Tallinnas nagunii teise autosse ümber istuma ja Pärnu poole suunduma.

Laevas miskit erilist ei juhtunud kui välja arvata meiega kaasaskäiv kole komme inimeste kallal nokkida.  Nimelt Blue Delis juhtusime sabasse ühe noormehe järele, kes ei suutnud kassapidaja küsimise peale rahakotist klubikaarti leida.  Kassapidaja oli meesterahvas ja tundus ka kummalises tujus.  Ütles otsijale, et see on laevapildiga.  ME kõrvalt, et ju ei leia õige pildiga kaarti.  Ja siis veel, et äkki unustas vaadata ja ei teagi milline laev on ja seega ei leia ka õiget pilti.  Meil kolmel oli lõbus, klient ainult mühatas, õnneks heatahtlikult.  Ühesõnaga kui me lauda läksime, siis ma küsisin ME käest, et millal ta viimati hirmu tundis võimaliku peksasaamise pärast.  Ta ei mäletanud.  😀  😀  😀

Tallinnas läks tükk aega enne kui sadamast üldse välja saime.  Sellest kuidas MA oma kodakondsetele oma asukohta kirjeldas, ma ei hakka parem rääkima.  Kogemus omaette…liikuva objekti asukohta sa ju ikka loogiliselt võttes kirjeldad teiste liikuvate objektide järgi, eksole.  Edasi mõelge ise.  See oli igatahes kuulamist väärt.  😀

Õnneks saime selle asja ka üsna kiiresti korda ja kimasime Statoili bensukasse, sest pidin seal kellegagi kokku saama ja auto tahtis ka seista.  Lisaks oli vaja vett varuda.  Seal veetsime siis ka veel mingi 20 minutit või oli seda pool tundi, eks seda enam teab – nüüd ei olnud ajal enam tähtsust ju.  Sest kodu on ikka sama koha peal ka kolm tundi hiljem.  Vajalikud toimetused tehtud, asusime teele.  Ja nagu kombeks suutsime ikka mõnedsajad meetrid puusse panna, aga saime sellest kiirelt aru ja edasi kulges normaalselt. Me ikka veel ei saa aru sellest Tallinna-fenomenist – ei ole normaalseid suunaviitasid, tänavanimedega silte leiad küll, aga kummalsietest kohtadest ning liikuvast autost on see ikak väga keeruline.  Ei meeld isee linn nüüd mulle ka enam.  Iniemsevaenulik mu meelest.  Kasvõi näiteks see komme, et ümberreastumisevajadusest saad sa teada alles siis kui oled juba pmst foori ala jõudnud.  Aga mis siis kui ma tahakski selles linnas märkide järgi kuhugi kohale jõuda ning mul puudub tegelikust trajektoorist ettekujutus.  Ilmselt ma jääksingi sinna linna uitama.  Ümberreastumiseinfoga märgid võiks ikka veidi maad ennn foore paigaldada, et oleks mingigi võimalus jõuda vajalikku sõiduritta, aga noh, eks targad teavad, s**** sellest liikleja turvalisusest, eksole.    Linnast ikka korralikult välja saanud + veel paarkümmend kilomeetrit (vist),  tuli jälle autot jahutama hakata – eks see linnas fooridega müramine lükkab masina kiiremini keema ka.  Võtsime siis oma võileivad kotis ja lasime lõdvaks.  No mingi pool tundi küll vist.  Täitsime autot ja jätkasime retke.  Seekord vedas Kükitale välja ja seda me otsisimegi.  Kuigi see, mis me leidsime oli pettumus.  Luugist müük, väliPELDIK.  See viimane oli tõeline kultuurišokk.  Tõesti, tõesti, KÜKITA sobib sellele väga täpselt.  Ostsime kohvid, jõime need autos ära ja lasime jalga.  Vahepeal tekkisid sinna mingi nooremad mehepojad, kes lootsid ka sooja tuppa saada ning kogesid ka KULTUURI imelist võlu…  igatahes õudus kuubis sellise asukoha kohta, peaks ju käivet olema.  Järgmise peatuse tegime alles Võhma risti toidukas.  Ja no see oli lausa paradiis võrreldes Kükita’ga.  Soe tuba, lahke pererahvas ja lisaks väga hästi arenendu huumorimeel ning peaaegu tubane tualettruum, mis oli korras ja puhas ning lukustatav.  Pühendusime korralikult söömisele. ME pani seljanka naha vahele ja ma sain omale kana koos friikatega.   Kohvi viskasime ka veel peale.  Lahkudes lubasime ehk teine kordki läbi astuda, stiilis “samal ajal samas kohas”:  😀

Edasi kulges tee Viljandi poole täiesti probleemivabalt.  Ainuek veidi häriv asjaolu oli, et tee äärde on väga palju järvesid tekkinud ning Navest jõest on ootamatult vähemalt meri saanud kui mitte ooekan – pimedas väga täpselt ei näinud.

Lõppude lõpuks finiš kell 3.30.  Tereve reis keskeltläbi 12 tundi.  :S

Vot selline keeruline, korraliku adrenaliinilaksuga reis.  Ausalt, ma eeldan, et keegi oleks pidanud meile medalid andma selle retke eest.  Premeerisin end laevast ostetud liköörikommidega.  😀

Selleks korraks kõik.  Uuelee ringiel juba natuke uuenenud koosseisus ja teise autoga.näis, näis, mis saama hakkab.  Seega nädal aega poel mul siia kindlasti midagi kirjutada, aga ilmselgelt olete te praeguse perioodi hõredate postitustega juba harjunud.

Loodetavasti tekib uus sündmustelaine kui @fi tagasi jõuame, aga see juhtub praeguste plaanide kohaselt alles 27.04.

Seniks ridadeni.

Teie lõõgastuda üritav Mina.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s