Hei!
Noh, alustagem esimesest aastapäevast: et ma olen kuidagi, üle kivide ja kändude suutnud seda blogi püsti hoida 6 aastat. Ausalt, ise ka ei usu. Alguses oli see lihtsalt minu mõtete blogi, mõne aja pärast kippus käest ära minema ja tööraportiteks muutuma. Järgmine staadium…käsitööblogi. Sellele alatoonile lisandus peagi olude sunnil kurikuulus Yhikamuttide rubriik. Võinoh, mõnda aega see oligi põhirubriik.
Pärast yhikamuttide lahutust muutus blogi enam-vähem täielikult käsitööblogiks.
Ja seda on ta tänase päevani.
Teine aastapäev: paar päeva tagasi (19.) täitus 4 aastat päevast kui ma siia mõnusasse külasse maandusin.
Mis siis selle ajaga juhtunud on….?
Noh minu poolt vaadates, ei midagi erilist. Elan (lastega) ikka samas majas, 3-toalises, kuhu esimese aasta mais kolisin. Tööl käin ikka samas “hullumaja ooteruumis”. 😀 Tüdrukust on saanud gümnasist, poisist koolipoiss.
Ise olen tutvunud paljude meeldivate inimestega…..ebameeldivaid polegi nagu väga kohanud… 🙂
Käsitöö tegemine on saanud tõhusamad tuurid (nagu sellest blogist ilmselgelt näha on). Kuigi oma poolekohaga meespoolele ma ei suuda ilmselt kunagi selgeks teha, et käsitöö on kordi meeldivam “töö” kui seal “hullumaja ooteruumis” töötamine. Lihtsalt ühel ilusalt päeval avaldas ta arvamust, et töö on kõige tähtsam ja alles siis tuleb kõik muu, kaasaarvatud kudumine.
Ja kui sellest tööst juba rääkima hakkasin, siis siit tuleb ka kolmas aastapäev: täna, 4aastat tagasi, sai minust FM-i lepinguline töötaja. Mis siis tööl on muutunud?
Noh, tegelikult ma lugesin oma esimesi yhikamuttide lugusid ja selle põhjal võin väita, et inimesed arenevad. Nimelt liigutavad kohalikud end nüüdseks kordades kiiremini kui toona.
Töötajatest on lahkunud 5 meestöötajat, ühe asemele on ka uus palgatud. Ja eelmise aasta aprillis lahkus ME. Nagu mitmed kuud hiljem selgus, raske haiguse tõttu.
Käimas on juba teine talv kui meil kohandatakse sundpuhkusi – juhtkond loodab säästa. Ma ei ole väga optimistlik, nii et kahtlustan järgmisest sügisest sama “nalja” korduvat. Öeldakse ju, et ega 2 ilma kolmandata jää.
Sügisel viidi läbi ka aü usaldusisiku valimised, viskasin enda nime varumehekandidaadiks kasti ja ainukesena saingi varumeheks. “Peameheks” sai väga asjalik persoon. Me h@ppy. 🙂
Noh, selline segane jutt tuligi. Miskipärast on mu kirjutamisesoolikas totaalselt umbes.
Lasen mõtetel settida, äkki kirjutan lähipäevil veel miskit…muhedamat…..mul algas ju suusapuhkus..pigem küll veesuusapuhkus…
Teie Mina.