Kõik tundub kuidagi kummaline…. :D


Heipa!

Alustan algusest?  Või lõpust?

No ma alustan …kusagilt.

Läskin täna siis ortopeedi vastuvõtule.  Lootus, et kips kaob, oli mul endal juba üsna olematu.  Mu turvamees, HP, oli palju lootusrikkam.  Eks ta on koguaeg üritanud turgutada mind suhtumisega, et alati saab hullem olla.  😀

Esteks tundus mulle kabineti ukse taga istudes, et mind on täitsa ära unustatud.  Vastuvõtt hilines ~pool tundi.  Noh, aga kuna vahet ei ole, kus ma vedelen, sisi sirvisin ajakirju ja ignoreerisin kellaaega.  😀

Lõpuks pääses kabinetist välja miski vääääga tasasel tuuril kulgev naisterahvas ja me pääsesime tuppa.  🙂  HP tuli loomulikult kaasa nagu tal kogu selle saaga jooksul kombeks on olnud.  Ja otse loomulikult alustas ta pärast tervitust sõnadega, et ta on mu “tõlk” kuna ma eestlane.  Järgnevalt juhtus kummaline asi: nimelt alates sellest hetkest oleks HP ise tõlki vajanud, sest arst hakkas naerma, tervitas mind kättpidi ja lisas ,et tõlki pole vaja, ta oskab NATUKE eesti keelt ja saame hakkama.  Noh, HP jäi siiski paigale.  😀

Arsti “natukest” keeleoskust pole vaja kommenteerida, sest ausalt, isegi minul pidi lõug napilt vastu põlvi kukkuma.  “Kuradid” lendasid ka kohati.  😀

Pabereid kirjutades üritas arst mulle selgitada, et ta peab need siiski soomekeelsed kirjutama, et teised aru saaksid ja tahtis teksti mulle eesti keelde ümber panema hakata.  Ma arvasin, et ma saan aru küll.  Siis hakkas naerma ja arvas, et nii ta arvas isegi.  😀  Ma siis mainisin, et mul veebruari alguses poisiga haiglas intensiivkursus oli….  Njaah, et kui on vajadus, küll tuleb.  😀

Ma sain kõigile oma muredele ja küsimustele üsnagi ammendavad vastused.  Esteks arvas tohter A, et kipsi jalga jätmine ei lahenda valearusaamadest tekkinud probleeme.  vaid muudab asja hullemaks. Kips tuleb igal juhul eemaldada.  Ja tänu jamadele, venib haiguspuhkus pikemaks.

Jamadest rääkisime ka ja kuna ta töötab lisaks ka Tamperes, arvas, et mind vastuvõtnud tohter saab informeeritud faktist, et patsienti tuleb õpetada kipsiga “käituma”.

Pmst on lugu selline, et kuna ma pole kipsiga kõndinud, siis kahjustus seisneb hoopiski ajutegevuses.  Nimelt “unustab” aju selle jala kasutamise ära.  Ja uuesti kõndima saamine on kordi raskem kui see normaalsel juhul oleks.  Seega pmst, kui kõik oleks õigesti, võiksin ma praegu enam vähem normaalse inimese moodi kõndida.  Aga mu aju on nüüd harjunud n.ö. lisajalgadega ja neist lahti laskmine on keeruline.

Tegi minuga ühe katse ka.  Selgitas, et miski uuesti murduda võiks, on väga ebatõenäoline kui ma just jooksma või hüppeid tegema ei lähe.  Võttis mul siis küünarkepid käest ära ja käskis kõndida/astuda.  Vabandust, aga ma ei usalda tervet jalga maast lahti tõsta ilma keppideta kuigi teises jalas oli veel kips ja miskit hullu juhtuda ei saanud.  :S

Vot selline huvitav lugu.  Luustumisest niipalju, et see on jah selline kehvapoolsem ja selles osas oli eelmise tohtri jutt õige, et jala kasutamien aitab luustumisele ka kaasa.

Aga hüppeliiges on nüüd totaalselt jäik ja see tuleb uuesti tööle saada.

Ühesõnaga, sai kokku lepitud ja aeg kinni pandud kahe nädala pärast uuesti ortopeedi juurde.  Ja siis ei tohi mul enam keppe kaasas olla.

Ortopeedi visiit maksab 75€.  :O

Kipsi kohapeal eemaldada ei õnnestunud kuna msikil kummalisel põhjusel ei ole sinna asutusse elektrilist “saagi” hangitud ja msikite kipsikääridega seda jama kätte ei saa.  Seega tul imeil jälle teise tervisekeskusesse sõita.  Selane vastuvõtus istuv noormees oli küüniline teemal, et tolel asutusega ongi mõnes mõttes 1 rist ja viletsus….ammu võiks omale “sae”/lõikuri muretseda, mitte koguaeg patsiente teise keskusesse “lükata”.  Noh, loomulikult vabastas ta mu kipsist.   Ja lisaks sain sellise imeliku atribuudi, millel on kahel pool õhkpadjad, kanna all väike kate ja kinnitatakse rihmadega ümber sääre…  Toetab kogu kupatust veidi.

Lisaks tuleb nüüd järgmine nädal leida kusagilt miski füsioterapeut ja tema vastuvõtul vähemalt 2 korda käia, veel parem kui käiks 5 korda.  Ühesõnaga, igav mul pole.

HP muidugi tõdes, et jaah, tema ei saanud mitte muhvigi aru, mis me arstiga rääkisime kuig ta ju teemat teadis.  Et seepärast ta imestabki, et mismoodi ma nii palju aru saan ja räägin ka.  Noh, ma lohutasin teda teadmisega, et kui ta peaks Eestis viibima ca aastakese, küll ta ka hakkaks aru saama ja ilmselt rääkimagi.  🙂
Vot selline lugu.  Preemiaks sain õhtusöögi Panchovillas.  🙂

Käsitööst niipalju, et FS lõngad tulid täna mulle koju.  Väga armsad ja nunnud ja pehmed.  Ma küll ei tea, kes julgeks neid kudumiseks kasutada.  😀   Helesinine Haapsall on sealmaal, et äärepitsidest on 1 peaaegu valmis.  Ja päris valmis saamist ei julge ennustada.

Homme läheme ilmselt HP vanadele külla.  🙂

Ja mis muud kui ülejäänud aja pean trenni tegema.  🙂

Vot selline huvitav päev.

Teie, kipsitu, kõndida mitteoskav, Mina.

P.S. Üks andekas inimene tegi sellest loost lühikese ja lööva kokkuvõtte:  Kipsjala tüsistusena on mul nüüd ajukahjustus.  😀  😀  😀  😀

Aitäh, Inga.  😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s