Yhikamutid@ee vol. 15


Nonii, welcome to Estonia.  Ja loomulikult õnne väikese juubelivolli puhul…jälle.

Muide kilomeeter Soomes on tunduvalt lühem kui Eestis.  Kiirtee ju.  😉

Üldiselt kuni laevalt maha saamiseni läks kõik hästi – lihtsalt nii tyhmäd, et ei leidnud Luopioinen’ist laeva peale suht mitte midagi keerulist.  Aga Tallinn ja öösel,  öäkkkk!  Ühel huvitaval hetkel avaldasin arvamust, et nii ta lähebki – Tallinnast välja ei saanud ja läheme aga laeva peale tagasi.  😀  😀  Igatahes panime sadamast väljasõites kergelt puusse ja võtsime suuna lasnakale.  Tark tüdruk, nagu ma olen, pakkisin ma ju kohaliku atlase pakiruumi, suurde reisikotti.  😀  Mõte liikus seda rada, et kui sadama leidmine esimesel korral, minnes oli käkitegu, siis tagasitulek peaks ju ka sujuma.  Aga võta näpust.  Päris huvitavaid ringe (õnneks mitte tervele linnale) sai tehtud.  Kui Tartu mnt lõpuks käes oli, sõimasime üksmeelselt persooni  (türklaseks), kes täieõiguslikult rohelise tulega teel “roomas”.  Ega meie ju foore pole enne näinud.  Igatahes pääses see vaene olevus napilt tervete kontidega.  :S

Linnast välja jõudes tabas meid  purgaa.  Kommenteerisin, et nojah, nüüd sis valimised möödas ja korda pole ollagi.  Ilmselgelt sellepärast, et põhja Läti liiga lähedal. Tuul ja tuisk oleks ilmselt mõens kohas meie autokese üldse teelt minema pühkinud. Kole-kole.  :S

Laeva peal täheldasin, et soome keel ei panegi enam pead keerama – hoopis suht kodune tunne tekkis. Täitsa imelik olen vist.  Lisaks leidis ME laevalt ühe mammikese, keda ta teadis ja pärast autos teemat arutledes, selgus, et mina teadsin ka seda persooni suht hästi.   MA sai killuga maha- ME vaatas pingsalt aknast välja ja abivalmis MA uuris: “Kas näed ikka piisavalt hästi või teen akna lahti?”  Ausalt kohe, anna kannatust, me ei ole nomaalsed.  😀  Üldiselt selgus, et sellel laeval on enamust persoone eestlased, nii et oma juttudega tuleks kokkuhoidlikum olla.  Samas me eriti ei lasknud endid segada.

ME tänuväärne omadus vajadusel/tahtmise korral igas võimatus ja võimalikus asendis magada, oli järjekordselt väga teretulnud.  Nii ta sisi magaski laevas, istudes, pea vastu metalltoru kolksudes, mingi kõva 45 minutit kindlasti.  Ja rooli istus suht värske ja puhanuna.  Mina Imaveret ei näinud.  Silm läks looja.  Ärkasin Viljandis Home Gallery ees.

Kuna laev ka veidi hilines ja teeolud olid erinõmedad, maabusime Viljandis alles veidi pärast 3-e öösel.  Unesegasena vaatasin, et tohhoo tonti, maja puha pime, kuigi olin meesinimesega mingi tunnike (umbes) tagasi suhelnud ja ta kinnitas “jumalakeeli”, et püsib üleval ja ootab mu ära.  Võtsin telefoni ja helistasin….hoopis poja tel. nr.-le.  Loll on ikka loll olla, eksole.  Tänava seisukord oli selline, et vertikaalasendis seista/kõndida pole eriti võimalik.  Neetud linnaviletsus, ma ütlen.  Õnneks oli meesinimene olemas ja aitas mul asjad tuppa tarida.  Imeilusaks üllatuseks oli tütar mulle naistepäevaks ja tagasisaabumise puhul tervelt pesakonnalt kaardi teinud, mis oli ausaltöeldes väga, väga armas.  Ehk ma viitsin homme sellest ühe pilid ka siia võluda.  Lisaks oli ta tordi meisterdanud.  Seega mul oli terve vastuvõtudelegatsioon, magas ainult pisipoja.  Nii armas kuidas too hommikul ärgates ja mind nähes ütles: “Ma rääkisin emmega.”  (Pidas Skype’mist silmas)   Seegakojujõudmine oli väga positiivne.  🙂

Täna arvasin heaks juuksurisse helistada ja õnnestuski aeg saada.  Seega olen nüüd kergem vorm sebrast. 😀

Linnas sai ka tuuseldatud.. (oh issand nendel tänavatel puudub seisukord), aga reisikott jäi täna endiselt leidmata.  Saapad said tuunimisele viidud.  Minu ihu-kingsepal oli isegi mu eesnimi ikka veel meeles.  😀  Homme lähen järele.

Ahjaaja kuna T-le ja T2-le sai õla-/kaelasallid n.ö. tänutäheks kingitud, siis sain kohe ka paar tellimustööd omale.  Nii et tuleb en kätte võtta, tööl eurooplane olla ja kodus  (kusiganes see siis ka hetkel poleks) eestlase moodi tööd teha.  😀   Aga tellimused on ainult hea uudis, ma poleks küll niiii kiirest reaktsiooni oodanud.  Lisaks oli väga broo, et T puhul panin sallivärvidega nii kümnesse kui üldse annab.  Tal tavaline poest ostetud kaelasall täpselt samade toonidega (pink-beige-white).

Ahh, eilne tööpäev oli ülemõistuse naljakas-segane.  Nimelt T tuli kohale ja konsulteerisime lõikamise asukoha üle ning kutid said tööülesandeks laudade kolimise.  Seda nalja oli ikka hulgim seal.  Kõigepealt jäi kahel jõudu puudu, seega tuli meil MA-ga käed külge lüüa (omal polnud ju nagunii midagi teha).  Vahepeal pakkusin end küll abiks laua peale istumisel, aga K mainis, et temapoolsele otsale istuda ei tohi.  😀  😀  Siis pidid nad kogu selle kola vahel suutma veel ühe pika-pika laua üldse tiiru ümber pöörata. Ning kui T järgmsit tiiru minu kutsumise peale üles tuli ja avaldas arvamust, et see laud võiks ikka teisipidi olla, sai te meeste käest palju infot mittemahtumise kohta jne ja minu käestküsimuse, et kas ta on natuke õel w.  😀    😀  Siis sai veel mitmeid korralduslikke asju korraldatud ning lõpuks ma mainisin meestele ka, et me koju ja pea nädalaega kadunud.  Ma olen 100% veendunud, et nad tundsid kergendust.  😀

Üldiselt hakkab tunduma, et meid on juba suht omaksvõetud.  Neid suhtlemishuvilisi ikka tekib pidevalt ja iga päev juurde.

Mutid tahtsid mind küll napilt maha jätta  (hea, et pilteite majandamine minu käes on, eksole  😉  ) kuna ma jätsin nad viimase tööotsaga majandama ja suhtlesin T , T2 ja raamatupidajaga – ühesõnaga olin veidi aega selle segase maja peal kadunud. Ja need 2 said kõik tehtud ning lasid majast varvast.

Välisuksel üritas R veel teada saada, et mis kliimasse me suundume.  Kahjuks mainisin talle, et samasugune ilm, hiljem selgus, et panin korralikult puusse – palju hullem talv juu.  Päeval olin sunnitud tema koolitamisega tegelema. vaena poiss peab vist terve nädala minu keerulise masina peal piinlema, sest posiid ta oma masina ju koristasid töö-olekust ära.  ja ma pole üldse väga kindel, et kogu selle meie puhkamise nädala jooksul seal midagi väga tarka toimubki.

Loodan, et suudame end teisipäeval jälle reisilainele säädida.  Auto saab küll väiksem olema, aga me oleme sellised segased, et mahuks ilmselt mingiks ajaks isegi kolmeliitrisesse purki vajadusel ära…. võib olla.  😀  😀

 

Eks saab näha.

Ma selleks korraks tõmban otsad kokku.  🙂  Katsun siin kodumail endaga natuek hakkama saada.

 

Teie konstantselt kiirustav Mina.

 

 

Advertisements

3 thoughts on “Yhikamutid@ee vol. 15

  1. Õnnitlused kojusaabumise puhul! Mainiks kiirelt ja lühidalt, et mul on igas mõõdus kasutatud kandilisi reisikotte, kui selliseid vajad …

    Meeldib

      • igatahes, kui oled uvitatud ja soovitava suuruse välja mõtled, võin ma sulle teisipäevaks kas majakasse või siia töö juurde midagi korraldada – mõlemad jäävad teel sadamasse üsnagi tee peale.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s