..ta teeb kõike muud, et mitte tegeleda mitte nii ladusalt kulgevate tegevustega.
Lugesin omaenese blogi otsast lõpuni läbi, keetsin suppi ja pesin nõud, pesin juukseid, korrigeerisin kulmud… ja kõik selleks, et ei peaks kleidile varrukaid kuduma või HTML tutoriali läbi töötama.
Kleidi varrukate kudumine on nii tüütu, sest mul on neetult pikad käed. Ja tutorial vajab süvenemist, aga seda siin pole väga võimalik. Kui just hilisööl või liiga vara hommikul ei ürita. 😦
Masendav juu. 😦
Homme maabub siia koos mu oma pojaga veel 2 pube-järgses eas (äkki on nad veel pubed, ma kah ei tea) noormeest ja ma pean jälle oma vaikelust loobuma. Nii tahaks ju lihtsalt olla.
Ei tea, mis värk on, aga selles külaskäigu-haiguse valguses, tekkis mul meenutus, et mina olen kõik oma aastavahetused kodus veetnud. Uue aasta varastel tundidel kusagil n.ö. avalikus kohas möllamas on ikka käidud, aga niimoodi mitmeks päevaks aastat vahetama küla peale pole kunagi läinud.
Tahaks, et oleks juba uus aasta ja et oleks töökoht. Loomulikult tahan ma ju NORMAALSETe ülemustega töökohta. Ja normaalset palka tahaks ka.
Ilmselgelt tahan võimatut.
Loodetavasti suudan ma sooviavalduse IT-kasutajatoe spetsialisti kursustele valmis ehitada. Isasi, kas neid minu soov huvitab. :S
Pessimistlik olen. Kui teaks miks, ütleks teilegi. Aga nät, ei tea. 😀
Ahjaa, käsiin pisipojaga kohalikus poes shoppamas ka. Kelku ei lubatudki kaasa võtta. Ma küll eeldasin, et see on kohustuslik aksessuaar, aga ka pärast mitmekordset üle küsimist jäädi endale kindlaks. Nii me siis käisimegi kahekesi ja puha jalgsi poes. Suured lumehunnikud olid vähemalt huvitavad vaadata ja üks volkswagen tuvastati ka matka käigus. 😀
Ok, lõpunoot sai tsipakene positiivsem, ma siis siinkohal lõpetan.
Järjekordselt Mina.
Kuidas metsa h6ikad... 